See on tegelikult naeruväärne. Ma olen viimasel ajal olnud nii rahul, või ma ei teagi, kuidas seda nimetada, ma olen leppinud teatud asjadega, mida ma muuta ei saa ja keskendunud hoopis teistele asjadele. Mul on tööprojektid, mis pakuvad mulle nii eneseteostust kui väljakutseid, mul on kodu, mis muutub aina rohkem meie nägu, mul on mees, kes ajab mind kogu aeg närvi mind välja kannatab, mul on laps, kes on muutunud nii kihvtiks kaaslaseks, mul on sõbrad, kellega saab pulli.
Ometi olen ma viimased paar nädalat olnud kuidagi haavatav ja plahvatav, kurb ja kurb ja veelkord kurb. Mind ei ole muidu juba pikka aega nõmedad kommentaarid mu välimuse, kirjaoskamatuse, mõttetuse kohta häirinud, pigem on need mulle isegi pakkunud meelelahutust, aga nüüd kuidagi istun siin ja mõtlen, et pekki, midagi on ikka valesti. Loen, kuidas keegi irvitab mõnuga kui on saanud mulle ära panna, loen, kuidas mu mõtetest saadakse valesti aru, mu sõnu väänatakse ja pannakse mu mõtted elama hoopis teist elu, nii et inimesed saavad mind kommenteerida sõnadega “debiilik”, “idioot”, “kade” ja huvitaval kombel on need kommentaarid mulle naha vahele pugenud. Teevad mind endalegi ootamatult kurvaks.
Ma olen hinge võtnud ka tööalaseid asju. Mul on kohati peaga vastu seina jooksmise tunne. Enesekindel mina ütleb mulle, et sa ju tead, mida sa teed, ära lase endal motti alla tõmmata mingitest tagasilöökidest, kuid melanhoolne mina mõtleb, et ei jaksa kogu aeg tõestada, et ma ei ole kaamel. Tahaks, et keegi vahelduseks kaasa noogutaks, et krt, see oli sul jah hea mõte ja nii teemegi! Selle asemel, et 8754 korda analüüsida ja algusest alustada, tahaks ma, et me teeksime proovi ja saaksime teada, kas minu öeldu peab paika või mitte. Ilma proovimata mina ju ka 100% ei tea, aga pean teadma 110% enne kui proovime. Ma tunnen toetusest puudust!
Ma vaatan, kuidas kõhnad inimesed räägivad mingist kuradima pekist, mis neil üle püksiserva tuleb (halllooooo! muidugi ei ole seda olemas) ja kuidas end käest lasknud inimesed kiitlevad kui p…ui neil välimusest on. Vaatan ja mõtlen, et mu enda keha ajab mind oksele. Kõik on muidu justkui enam-vähem, aga kõht, käevarred ja lott. Väkk! Ja siis ma mõtlen jälle nende ilusate ja kõhnade inimeste peale, kes väidavad, et nad on koledad, ebafotogeenilised ja paksud ning mõtlen, et persse, milline peletis ma siis veel olen. Siiani olen ma endaga nagu enam-vähem rahul olnud, aga nüüd enam ei suuda. Käin trennis ja söön korralikult, aga midagi ei muutu. Ma ei taha, et neil irvhammastel oleks õigus, et näe see paks keskealine idikas. “Idikas” on subjektiivne arvamus, aga paksu osas kipub neil õigus olema. Ma ei taha!
Mul on üks tuttav, kellega me riidu läksime, täitsa minu süü. Täitsa kehvasti läks selle tutvusega, aga nüüd tunnen ma, et see tuttav teeb mulle ka liiga. Kirjutab mulle ühe või teise ultimaatumeid sisaldava sõnumi (ei ole oluline, mis teemal ja pealegi ma saan tema vihast aru), rohkem ei midagi. Ma püüan aru saada, mida teha tuleb või mida ta minult ootab, kuid tunnen, et langen aina enam mingisse puntrasse. Ise ka ei saa aru, kuidas.
Kui katkine auto mind enam rivist välja viia ei suuda, väljaarvata need hetked kui pean kuhugi kella pealt jõudma ja teine pool aru ei saa, et vana auto võib ootamatult rikki minna, aga vat katkine telefon ajab mind hulluks. Minu vana juust (4S) ei toimi enam ja kui ma midagi üldse siin maailmas vihkan, siis on see Samsungi telefon, see on nii kuradima ebaloogiline ja vastik, et ma tunnen end nagu rott, kel pole võtta üleliigset raha, et endale normaalne iPhone osta. Ma tean, ma tean, vaid materiaalsed asjad, aga ma tõesti vihkan Samsungi telefoni ja rott olemist, eriti täna!
Täna tundsin, kuidas lained pea kohal kokku lõid. Ma tundsin end nagu “vana mina”, kes depressiooniga aasta tagasi ravile läks. Mulle ei meeldi see “vana mina”, kes istub ja mõtleb, et ausõna mõnikord oleks lihtsalt lihtsam poest seepi ja nööri osta. Õnneks on mul kodus veini. Mul on tunne, et täna on üks neist päevadest, kus ma tahangi olla allaandja ja muresid alkoholi uputada. Tegelikult aga tunnen ma, et tahaks rääkida. Mitte blogis ja mitte tuttavatega.Ilmselt on mul vaja Eestis ka endale psühholoog leida. Norra oma oli nii hea, aga ma ei saa ju Norras psühholoogi juures käia. (Kuigi lõpuks tasuks see ka vist ennast ära, sest psühholoog + ravimid olid ju eelmisel aastal mulle lõpuks tasuta). Pane või Trööstiplaaster endale käele, need toovad maaletooja (oh, wait, mu enda) sõnul alati naeratuse suule.
Sihuke tagasilanguse päev. Üldse pole meeldiv tunne. Ma ei saa aru, kuidas ma mitu aastat suutsin sellise tundega iga päev toimida.
Seda oli nüüd küll kuidagi maru kurb lugeda. Olen alles mõned kuud Sinu blogi lugenud, kuid alati oskad Sa kirjutada just täpselt nii, nagu mulle meeldib – ausalt.
Ootan ka edaspidi elulisi postitusi ja ära mingi olematu loti pärast nüüd küll pead norgu lase! 😊
Teretulemast siia blogisse ja aitäh heade sõnade eest! See ei olnud kindlasti postitus selle pärast, et kiitke mind, tundsin, et pean natukene auru välja laskma ja ausalt rääkima, et depressioon ei ole sugugi seljatatud.
Päevad ei ole vennad, alati tuleb päiksepaiste vahele ka mõni terake vihma, kuid ära lase ennast sellest häirida.
Sa oled ilus, asjalik ja hea inimene/ema/naine, rääkigu mingid mõtetud kommentaatorid mida tahes.
Seda on armas lugeda, et mind ka heaks inimeseks peetakse. AItäh:)
Kommoon! Trussikupidu tuleb ja… Ja kõik on mõtlemises kinni. A ma pole üldse adekvaatne praegu, ootan tagasilendu ja no ei taha veel tulla!
no just. ja ma tahan ka trussikupeole! või itaaliasse tagasi. või mõlemat.
no siis me peame trussiku-gängiga vaatama, kas uusi liikmeid ka vastu võtame:D
What she said! 😉
Trussikupidu on hea. Eriti meeldib mulle mõelda, et mida inimesed arvata võivad, et mis asi võiks olla trussikupidu:D
Kuule, sa oled mulle enesekindluse, kriitikataluvuse ja tragiduse alal alati eeskujuks olnud ja kui sa saba sorgu lased, kelle poole ma siis vaatan?!
Tegelikult muidugi depressiivsus kipub korduma ja elu jooksul kogunenud pingetega tuleb päris kaua tööd teha. Ma Tallinna psühholooge ise ei tea, aga tuttavad soovitavad Luciat, perekonnanimi ei tule meelde.
Oli see alles kompliment:) Eks ma ikka püüan leida lahenduse, et ka Eestis psühholoog leida, sest selline ebakindel ja depressiivne ei taha kuidagi olla. Tahaks ikka olla see eeskuju:)
Pai! 🙂
Minu arvates oled ehedalt ilus. Mulle näiteks VÄGA meeldib su riietumisstiil, alati vaatan kadedusega, et millised leiud sekkaritest! Ja ülekilosid mina ei näe, vähemalt piltide järgi küll mitte. Pea püsti, homme on parem päev 😊
Aitäh! Ülekilosid annab riietega varjata;)
Ma kusjuures iga kord, kui sa ütled, et oled pekine, mõtlen, et misasja – kas sul peegel on ikka? Ma arvan, et sul on lihtsalt depressioonist tulenev madal enesehinnang, see on lihtsalt üks osa sellest.
Ja paraku võtabki paranemine aega. Mul tekkis depressioon 5a tagasi, üle 2a tagasi lõpetasin AD-de tarbimise, vahepeal oli korrraks ok, aga siis tuli ärevushäire ja depressioon ligi. Ja noh.. Mul on tegelt tõesti väga lilleline elu, ajukeemia tuksis lihtsalt, + ei saa lapsepõlvetraumadest jms lahti. Nüüd käin kognitiiv-käitumuslikus teraapias, mis on meeletult efektiivne. Aitab tegeleda algpõhjustega, mitte kõrvaldada tagajärgi.
No jah, tõsi, pekine ma just ei ole, aga ülekilod on siiski, neid saab lihtsalt riietega varjata;) See on kummaline jah,et enesekindluse ja enesehinnanguga ei ole mul kunagi probleeme olnud, see on igal pool olnud minu üks suurimaid trumpe, aga nüüd kipub enesehinnang tõesti madalapoolsem olema. Ilmselt on sul õigus, et see on depressioonist tulenev.
Kus sa kognitiiv-käitumuslikus teraapias käid? Kõlab huvitavalt.
Mina käin küll Tartus, Provida kliinikus Imbi Suuni juures, aga Tallinnas on ka see võimalus raudselt olemas. Selle point on see, et pmst tehakse sinust su enda terapeut.
Lohutusest oskan pakkuda vaid seda, et läheb paremaks. Tean – sõidan isegi neil mägedel üles ja alla.
Tekkis küsimus, mille kohta ma tean, et oled varasemaltki kirjutanud, aga kust neid sinu soovitatud trööstiplaastreid osta saaks? Mõtlesin, et võiks aeg-ajalt kurva tuju parendamiseks olemas olla 🙂
Nojah, täna ongi parem tuju, aga samas ikka selline raskemeelne.
A trööstiplaastreid saad tellida Trööstiplaastrite FB lehe kaudu:)
Kas selliseid päevi ei ole mitte kõikidel?
Päevi, kus kõik teeb kurvaks, vihastab ja ajab närvi? Ja no välimiseteema on ju vana hea, mille peale deprekasse langeda 🙂 Ja kindel on ka see, et no alati leiab ju põhjuse, mis välimuses totaalselt pinda käib 🙂 Pekke mina jah tõesti süüdistada ei saa, aga jumal küll- liiga pikad varbad, millega ei sobi ühedki rihmikud; juuksed, mille sättimiseks läheb igal hommikul tund; liiga peenikesed ja pikad jalad, millega justkui miski ei sobi kanda jne.jne. 😀
Ja mul on selliseid päevi. Ja ka päevi, kus tunnen, et olen halb ema. Mõttetu inimene, kes midagi asjalikku teha ei oska, viitsi ega suuda jne. Aga need on lihtsalt sellised päevad.
Ma ei ole siin kunagi kommenteerinud, aga nüüd küll ütlen välja- minu meelest oled Sa asjalik, intelligentne, tore ja lahe naisterahvas. Oled enda nägu ja oled inimene, mitte nagu nii mõnigi blogija, kes rohkem üritab olla kui klantspilt või üübertegelane, kes suudab ja oskab kõike. Reaalsust aga ei tea selliste puhul keegi peale nende lähedaste ja eks läbi nende lähedaste kuulevad reaalsusest vahel ka veits kaugemad ka vot see paneb juba pead vangutama, mis on vahel kuulda…
Vahel võib ja peabki kurb olema, see on väga ok. Aga tegelikult ka, Sa oled hästi vahva blogija ja kindlasti ka hästi vahva inimene 🙂
Ja mis veini puutub, siis vahel ju võib, miks ei?! Alkohol meie probleeme ei lahenda, aga ega piim ka mitte 🙂
Ütleme ausalt, et ma ei oska teeselda, see on ilmselt nii nõrkus kui tugevus, kuid üks on kindel, et ma olen tõesti 100% mina ise.
Ja mul on hea meel, et inimesed julgevad siin blogis kirjutada, et ka nemad on aegajalt “halvad emad” ja “mõttetud inimesed”, see annab enesekindlust, et ongi vaid pahad päevad aegajalt, kus on vaja kurb olla.
PS: Mulle meeldis su kommentaari lõpp;D
Sa oled üks ütlemata äge naine :). Küll asjad paremaks lähevad!
Poolnaljaga ütlen ma, et võib olla peaks tihedamini halama, sest tegelikult on täitsa tore kuulda, et ei arva teised midagi, et ma nii mõttetu olen;)
Pea püsti printsess, muidu kukub kroon maha
Täna on lihtsalt üks selline päev, see tuleb üle elada ja pole ühtegi põhjust uskuda, et homne päev parem pole.
Nii imelik on tegelikult ju täiesti võõrale inimesele kirjutada, et ta meeldib sulle, aga sa tõesti meeldid mulle 🙂 Hakkasin su blogi lugema siis, kui tekkis see sinu vastasseis ühe teise blogijaga ja mulle avaldas muljet, et tekkis keegi, kes julges öelda et kuningas on alasti. Sa panid kirja kõik minu mõeldud, aga mitte välja öeldud (tema blogisse polnud mõtet kirjutada, ta lihtsalt ei avaldanud neid ja FB-s kommenteerida pole oma närvide hoidmiseks ka mõistlik, sest see kanakari seal nokiks su lihtsalt surnuks), mõtted ja arvamused- sul oli väljund KUS seda teha ja julgus, ET seda teha. Imetlen seda. Minu arust oled sa üks “munadega” naine ja see on imetlust väärt! Välimuse kohta.. Ma ei tea ausalt, kui vana sa oled, aga alates 40+ on kaalu alandamine ja keha trimmi saamine ikka üks üsna võimatu missioon, tean seda omast käest.. Väga range dieediga ja tapva trenniga see ehk õnnestuks, aga.. Milleks tegelikult?! Kas me tõesti oleksime õnnelikumad omades trimmis saledat keha, aga samas keelates endale elu lõpuni kõik koogikesed, jäätised, suvised grillvorstid jne? Ma ei õigusta rasvumist ja tervisele kahjulikku ülekaalu loomulikult, aga just seda pehmet kõhukest ja veidi ebatrimmis käsivarsi-reisi-lõuaalust pole mõtet üle dramatiseerida 🙂 Mingil hetkel tuleb oma kehaga lihtsalt leppida, et vot peale rasedust-sünnitust ja arvestades keha vanust, see lihtsalt on nii ja kõik. Ainevahetus aeglustub vananedes, selle vastu me ei saa. Ja ma ütlen ühte asja veel: sina näed praegu ikka ülihea välja! Sinu kohta ei saa isegi vormikas (kahjuks või õnneks 🙂 ) öelda. Oled naiselik- see on kõige õigem definitsioon sinu puhul. Ülinaiselik. Ja vanemas eas muide on millegipärast kahjuks nii, et mida kõhnem sa oled, seda vanem sa välja näed. Ega muidu ei öelda et “sööme kortsud siledaks” 🙂 Vormikus (mitte paksus!) on igal juhul tervislikum ja kaunim, kui kõhnus! Ühesõnaga, mu pika jutu mõte oli see, et mitte ära lepi endaga sellisena nagu sa oled (nagu üldjuhul öeldakse), vaid ole enda üle uhke, et oled selline nagu sa oled! Sel on suur vahe. Ja sul on VÄGA põhjust enda üle uhke olla 😉
No vaata, peale sellist kommentaari tahaksin ma rohkem neid halapostitusi teha oma välimuse ja oleku kohta, ma nüüd saan aru, miks mõnes teises blogis neid söögi alla ja peale tuleb. Egoboost täielik!
Aga olgu kui ilma naljata, siis on hea meel selliseid kommentaare ka lugeda vahepeal. Seda enam kui need tulevadki võõralt inimeselt, sest kui keegi võõras ikka võtab aega, et kirjutada selleks, et enesetunne paremaks läheks, siis on sellel ikka hoopis teine väärtus.
See on huvitav. Ma just paralleelselt lugesin diipi kunstiinimest (no avastasin ja tahtsin teada, mis edasi saab ja ei suutnud lõpetada) ja seal olid Sul just sarnased emotsioonid. Tean, et see tunne on ränk, kui sul on tunne, et sa oled justkui seljatanud selle perioodi ja siis on ta järsku tagasi!
Minul algas asi ärevushäirega ja lõppes depressioonis. Sain välja väga hea psühhoterapeudiga – peab olema SINU INIMENE. Jooga ja meditatsioon ka, aga ma olen lihtsalt seda tüüpi, kellele sellised asjad sobivad. Ja ka leian end aeg-ajalt nutuhoogude ja asjatute vihahoogude keskelt. Aga iga korraga aina kergemini, sest ma aktsepteerin neid tundeid. Et on ok olla vihane. Ja aidanud on, kui ma tõmban pidurit ja küsin endalt, mis on selle tunde all? Enamasti kurbus või mõni hirm. Seda on hea tähele panna.
Üldiselt aga ennast ja teisi kõrvalt vaadates ma olen saanud aru, et depressioon tekib siis, kui sa ei ole nõus vastu võtma mingit ostsust enda elus. Edasi liikuma. Mina teadsin,mida selleks tegema pean, aga ei teinud neid asju. Lihtsalt ei teinud. Kartsin. Ei julgenud elu usaldada.
Sa oled sama tragi overachiver nagu mina, üritad saavutada ÕNNE. Justkui see oleks sihtpunkt, kuhu saab jõuda ja jääda 🙂
Tõnn Sarv (jaja, ma tean küll, et paljudele ta ei meeldi) on kirjutanud väga hea raamatu, mida võiks ka eneseabiraamatuks pidada. Soovitan soojalt ja usun, et see sind aitab. On ainult e-raamat, https://www.apollo.ee/e-raamat-kuidas-olla.html
https://www.rahvaraamat.ee/p/e-raamat-kuidas-olla/1005851/et?isbn=9789949818242#sthash.bwNRHDw3.dpbs