Kui ikka veel natuke Istanbuli lainel olla, siis üks ägedamaid kogemusi tegelikult on see, et linna jaguneb kahe maailmajao vahel. Ärkad üles Euroopa poolel, jood hommikukohvi, vaatad üürikorteri aknast välja, kust paistab Aasia pool ja mõtled, et aga läheks käiks siis Aasias ära väikese tiiru.
Nagu Valga-Valka.
Euroopa poolel kihab minu meelest kogu aeg nagu sipelgapesa. Lähed Aasiasse ja täielik vaikus. Vähemalt pühapäeva hommikul ja selles piirkonnas, kuhu me esimese hooga läksime. Kui järgmisel päeval ikka Kadiköy kripeldama jäi ja paduvihm enne lennukile minekut soosiski uut laevasõitu, siis seal muidugi käis ka vilgas elu, aga Üsküdar oli pühapäeva hommikul küll uniselt vaikne nagu mõni Eesti väikelinn. Huvitav kontrast Euroopa poolega. Mõnus vaheldus näha ka Istanbuli teist poolt. Eriti kui olime natuke püüdnud ka shopata, aga shopping polnud kummagi tugevaim külg, pigem ostutänav oma rahvamasside ja üsna ühenäolise kaubaga väsitas. Naersime, et Aasia poolel nägime rohkem kasse kui inimesi.
Kusjuures mulle nii meeldis, kuidas kasside (ja koerte) eest hoolitseti. Igal pool võis näha neile tehtud majakesi, pesasid, joogikausse, toidupoolist. Kuidagi nii sümpaatne mulje jäi.
Peale inimtühja Üsküdari ja luhtunud katset shoppata, otsustasime uuesti minna mošeesid külastama. Parim otsus. Sa ikka ei ole Istanbulis käinud kui sa ei ole Hagia Sophiat ja sinist mošeed seest näinud. Loomulikult ei anna ükski pilt edasi seda, mida seal koha peal koged ja tunned, aga no vähemalt mu biker-pearätt võiks teile meeldida. Onju.
Hagia Sophia on arhitektuuriajaloo lummavamaid saavutusi. Selles pole kahtlustki.
Kingsepalt ja eunuhhilt ostetud maatükile ehitatud pühakoja töödel osales ühtekokku 10 000 töölist ja 100 meisterlikku kiviraidurit, kes teostasid keisri ideed ja Anthemiose Trallesest ja Isidorose Mileetosest suurprojekti. Keiser ise olevat selga tõmmanud lihtsa rüü ja iga päev käinud ehitusel tööde kulgu jälgimas. Kogu Bütsantsi maailmast saabus siia suurepäraseid materjale ja ehitusdetaile. Ateenast, Efesosest, Roomast toodi siia antiiktemplite sambad, kaunimad marmorid, väärismetallid, Baalbeki kuulsa päikesetempli porfüürsambad ja Efesose Artemise templi marmor. Kuplialuse viimistlemiseks kasutati erilist segu: sulakulla massi segati oonüksit, ametüste, pärleid ja safiire – kõik ikka kõige kallim.
Topkapi paleest jooksime läbi. Tund aega oli sulgemiseni aega ja mõtlesime, et noh tunniga midagi ju ikka näeb. Hahh! Kui paleel on juba kolm siseõue, siis võite ise aimata palju me näha jõudsime. Ma mõistan, miks öeldakse, et Topkapi palee annab aimdust Ottomani impeeriumi valitsejate jõukusest, see on lihtsalt sõnaseletamatult VÕIMAS. See on kindlasti koht, mida ma tahan uuesti küöastada, et saada rohkem aimu sajanditetagustest intriigidest ja kirgedest.
See kompleks on otsekui ajalugu arhitektuuris, mis jutustab meile ühe impeeriumi ajaloost, jutustab intiimselt ja säilitab ikka veel kiivalt salapära, mis jäi võimsate müüride varju. Siit valitses impeeriumi 25 sultanit, see oli nii kindlus ja varjupaik kui ka palee ja pühamu. Siin sündisid sultanid, siin asusid nad troonile, siin kukutati valitsejad. Siia koguti tohutud varandused ja reliikviad, siin asunud haaremis elas tuhandeid naisi kogu impeeriumist.
Topkapi palee külastus tekitas mus ka soovi vaadata “Sajandi armastust” või mis selle seebika nimi oli. Kuidagi tundus, et see polegi lihtsalt seebikas, vaid oleks sissejuhatus sellesse osasse ajaloost, milles mu teadmised on rohkem kui nõrgad.
Reisi lõpuks sain ma ka teada, kes on see mees, kelle pilte kõik kohad täis on. Mustafa Kemal Atatürk! Kõigi türklaste isa (Atatürgi otsene tõlge ongi türklaste isa). Türgi esimene president. Nii palju kui ma aru sain, siis tegu on nii püha mehega, et kuigi juba mõnda aega surnud, siis pole ta türklaste jaoks surnud, vaid elab neist kõikides edasi (seepärast ei tooda kusagil otseselt välja ka tema surma-aastapäeva). Avastasime tema kohta guugledades Vikerraadiost ka tema kohta saate, väga väärt kuulamine on: Vikerraadiol: Hommikumaa vägevad. Kõigi türklaste isa. Soovitan kuulata. Kas enne/pärast Istanbuli reisi, või lihtsalt silmaringi harimiseks.
Reisi lõpetasime veini asemel Ayraniga. Täitsa üllatav, et lisaks veinile on maailmas veel jooke, mis positiivselt üllatavad. See üllatas.
Järgnes kolmetunnine kojulend. JA seitse tundi autosõitu koju. Väsitav oli. Aga reisielamused olid niivõrd positiivsed, et ma oleks iga kell nõus samamoodi läbi Riia reisile minema. Natuke juba peaaegu, et olimegi perekond Mesidega koos Reykjaviki minemas (neil on piletid juba olemas), aga kahtlustan, et nii kaua kuni Marek otsustab, kas talle sobib või mitte (kuupäevad siis, mitte seltskond), on soodsad piletid juba otsas. Noh, siis on nii.
Istanbuli reisikulud on mul ka kokku veel löömata.
Kui üks turistikas kohas ootamatu 100eurone lõuna (arve moodustas suuremas osas kehv vein, mille hind oli naaaatukene arusaamatu menüüs) välja arvata, siis mulle tundub, et nii võib rohkem reisida. Ostad soodsad lennupiletid, leiad ägeda Airbnb korteri, jagad kulud kütusele jm ning voila! Kulud saab päris madalad hoida ja ei ole mingi säästureis.
