Teine päev Istanbulis algas minul veidi enne kella kuut. Ma olin küll võtnud puhkusepäevad, aga siis kui ma reisi planeerisin ei teadnud ma ju ette, et töö natuke muutub ja nii olid mõned asjad vaja ära teha ka reisi ajal. Ideaalne oli need varahommikul kohe ära teha, et siis ülejäänud päev mõnusalt linnaga tutvuda.

Kusjuures ärkasin ma äratuskella peale. Mitte minarettidest kostuva palvele kutsungi peale. Pean isegi täiesti ausalt tunnistama, et need kutsed olid mulle pigem sümpaatsed kui häirivad. Ma ei teagi, kuidas, aga neis oli mingi võlu. Kui me esimene kord sinise mošee juurde sattusime täpselt palvuse ajaks, siis ma ausalt jäin kutset lihtsalt kuulama ja olin omamoodi lummatud sellest helist.