Inimesi kipub häirima kui keegi ootamatult särama hakkab. Ma ei tea, kaotab kaalu, paneb uued tissid, vahetab välja garderoobi, on iseendaga rahul…mida iganes. Ma julgen teha siinkohal üldistuse ja öelda, et kui kedagi häirib kellegi imeline muutumine, siis selle taga on tõesti kadedus ja endaga mitte rahuolu.
Maitsed on erinevad. Kellele ema, kellele tütar. Aga kõik need, kes kooris hüüavad, et issand, milleks selline muutus, kas tähelepanuvajadus on nii suur, on päriselt kadedad. Või ei, võib olla ei ole kadedad, nad ei saa enam samastuda. Võtame Malluka/Mari-Leeni näite. Tšikid võtsid end kätte, vahet pole, kuidas, ja näevad mõlemad püssid välja. See, kas nad on kellegi maitse või mitte, ei ole oluline. Aga nad jäävad oma muutusega teistele jalgu. Sest nad on kaunid, mitte enam matsakad koduperenaised, ja inimesed tunnevad, et nendelt võeti ära samastumise võimalus. Nemad ise on ikka matsakad koduperenaised ja unistavad muutusest, samal ajal keegi tegi ära. Vaielge mulle vastu kui tahate ja öelge, et hähh, mille peale seal kade olla, aga teate – vaadake sügavalt enda sisse ja mõelge, kas teie kriitikas ikka ei räägi tiba kadedust.