Meid ootab reedel ees meeleolukas merereis Pranglisse ja kuna lubab korralikku tuult, siis tuli mulle meelde, kuidas ma esimest ja viimast korda end ära lasin rääkida ning sain kustumatu mälestuse Keri saarele minekust. Tuli kohe soov seda 2012 aasta kogemust jagada uuesti.

Nii nagu juba kolmel järjestikusel aastal ühel augustikuu nädalavahetusel tavaks on saanud, vōtsime me selgi aastal ette meeleoluka merereisi Prangli saarele. Prangli vôttis meid vastu nii nagu ikka – uniselt, kuid hubasena. Jalutusretk sadamast ööbimiskohta Praagale ei vôtnud isegi enam hingeldama, nii nagu esimesel aastal. Ja tundus asuvat sadama vahetus läheduses, mis sellest, et asub tegelikult saare teises otsas.
Jah, me olime kohale jōudnud. Stressivaba puhkus koduses ja veidike väsinud keskkonnas, kus aeg ikka seisis, puudusid peeglid ja televiisorid, oli alanud! Aga miks siis valel ajal, vales kohas?
Kohe selgitan.