Ma ei teagi, kust seda postitust alustada. Kas sellest kui telekas näitas Sibulatee kohvikuid, kus pakuti “surimuriputru” ja mulle jäi mustanditesse postitus “sorimaripudrust”? Või sellest, kui kuulasin Vikerraadiost saadet laste lugemis-ja kirjutamisoskusest ning sellest, et lapsed ei tea sõnu nagu ahjuroop. Või sellest kui lahendasime Idaga ristsõna ja ta ei teadnud sõna sõnnikuhark. Või sellest, et lapsevanemad ei poolda lugemist, sest raamatud on täis vanaaegseid sõnu ja lapsed ei saa ju aru. Või hoopis sellest, kui palusin Idal ukse poikvile jätta ja ta mind parandas, et uks on ju ikka praokil.
Ilmselt peab alustama sellest, et mind ikka ärritas suvelugemise teema juures väide, et lapsi peaks lugemisest säästma, sest paljud raamatud on vanaaegsete sõnadega ja on igavad. Millised on vanaaegsed ja igavad sõnad? Kas pealkirjas toodud sõnad on juba sellised, mis sinna alla liigituvad? Või on igavad ja vanaaegsed sõnad ka murdesõnad, mida näiteks ka mina kasutan. Nagu poikvil. Putsu. Trihvaa. Müre. Padjakott. Viimane pidi olema lausa õõvastav sõna, et õige on ju ikkagi padjapüür. Kas need pole hoopis sõnad, mis keelt rikastavad?
Puder on hea, aga nimetused kõik puha võõrad. Meil oli selle nimi kartulitangupuder.
Vanaaegsed sõnad:) Okei, nali naljaks, kartulitangupudruks kutsusime seda ka, aga kusagilt see sorimari tuli ja nii ma seda putru ikka tean ja siiani vahest kutsun (mitte et seda väga palju ette tuleks, et selle pudruga üldse kokku puuduks kahjuks)
Sellega tuleb mulle meelde, kuidas Anu Raud rääkis, kuidas ta püüab ikka maailma päästa ja räägib külla tulnud tudengitele, kuidas lehma lüpsta, aga oma üllatuseks ühel hetkel avastas, et olukord on ikka hulka triviaalsem, noored ei oska enam niiti nõela taha panna.
Ega tunne kartulipealseid.
Ja siis sattusin ühel õhtul kuidagi juhuskilult kuulma Eesti mängus esitatud küsimust, et eesti keele sõnavarast hakkab kaduma sõna “tüüne”, mida see tähendab? Kolm varianti. Nagu…..nagu kas tõesti?, see tundus lihtsalt nii uskumatu, aga tõsi ta on, mu enda nooremad lapsed (13 ja 7) ei teadnud. Praegu seda kirja pannes mõtlen, et peaks vanematelt poistelt (31, 30 ja 22) küsima.
Et kust see “tüüne” piir siis jookseb?
Ühesõnaga.
Mulle tunudb, et selliseid sõnu ja asju on üksjagu enam, kui oskame ette kujutada.
Jah, seda kindlasti, et neid asju on palju rohkem kui arvatagi oskame. Mulle Ida puhul tuleb palju asju üllatusena, et ta ei tea, aga samas ta on ka vaid 10. “Tüüne” tähendust 42aastane teab, aga millal ma seda sõna viimati kasutasin, vat seda küll ei tea…
Poikvil? Poikvel ikka ju…. Rikuvad siin keelt
vabandust😂