Ma ei teagi, kust seda postitust alustada. Kas sellest kui telekas näitas Sibulatee kohvikuid, kus pakuti “surimuriputru” ja mulle jäi mustanditesse postitus “sorimaripudrust”? Või sellest, kui kuulasin Vikerraadiost saadet laste lugemis-ja kirjutamisoskusest ning sellest, et lapsed ei tea sõnu nagu ahjuroop. Või sellest kui lahendasime Idaga ristsõna ja ta ei teadnud sõna sõnnikuhark. Või sellest, et lapsevanemad ei poolda lugemist, sest raamatud on täis vanaaegseid sõnu ja lapsed ei saa ju aru. Või hoopis sellest, kui palusin Idal ukse poikvile jätta ja ta mind parandas, et uks on ju ikka praokil.
Ilmselt peab alustama sellest, et mind ikka ärritas suvelugemise teema juures väide, et lapsi peaks lugemisest säästma, sest paljud raamatud on vanaaegsete sõnadega ja on igavad. Millised on vanaaegsed ja igavad sõnad? Kas pealkirjas toodud sõnad on juba sellised, mis sinna alla liigituvad? Või on igavad ja vanaaegsed sõnad ka murdesõnad, mida näiteks ka mina kasutan. Nagu poikvil. Putsu. Trihvaa. Müre. Padjakott. Viimane pidi olema lausa õõvastav sõna, et õige on ju ikkagi padjapüür. Kas need pole hoopis sõnad, mis keelt rikastavad?