Mõnda aega tagasi tutvusin ma nooremapoolse naisega. Väga kauni noore naisega. Ta vaatas meie lähedal istuvaid keskealisi (ehk minuvanuseid) naisi, kes olid umbes sellises kaalus nagu mina olin aasta tagasi ja ütles, et tema ei saa aru, kuidas inimesed ennast nii käest ära lasevad. Selles mõttes olin ma temaga nõus, et ega mina ka ei saanud aru, kuidas mina end nii käest ära lasin, aga ma tundsin meie suhtumises ja hoiakutes erinevust.
Tema teadis, et on ilus, võib olla kõige ilusam tolles ruumis. Mina ja teised naised tema ümber olime keskpärased. Tavalised. Ega ma ei tea, tema arvates võib olla ka lausa koledad. Vanad igal juhul. Tema suhtumisest oli näha, et ta peab end teistega võrreldes kauniks. Ma ei hakanud küsima, et mida ta minust siis arvab kui ma olen suht samasugune kui nood, keda ta koledateks pidas.