Eilne väikene Instagrami küsitlus suvelugemise kohta oli väga tore, aitäh kõikidele, kes arvamust avaldasid. Tundub, et lootus ei ole veel kadunud ja suurem osa saab ikkagi aru, miks laps lugema peaks/lugeda võiks. Muidugi tuli seal välja ka äärmuslikke näiteid, mille vastu ka ma ise oleks – 10-15 raamatut suve jooksul, 500 lehekülge esimese klassi lapsel, lugemiskontroll nagu vanasti kui küsiti, et mis leheküljel sõitis Pipi hobuse seljas tagurpidi ja muud sellist.
Ma olen ka absoluutselt nõus nende vanematega, kes ütlesid, et suvelugemine peaks lähtuma lapsest ja tema huvidest ning ka tasemest. Mu meelest meie koolisüsteem lähtub jätkuvalt liiga vähe lapsest, aga see on juba selline teema, mil ma võiksin pikemalt rääkida. Aga kui keskenduda vaid suvelugemisele siis oli seal ka vastuseid, mis tegid kurvaks ja panid mõtlema, et kas äkki vastab tõele, et inimene, kes vähe loeb, ongi rumal. Kohe rumal.
Mul läheb alati hari punaseks, kui hakatakse ajama jura mingitest vanaaegsetest sõnadest, mida laps ei tea või noor ei tea või täiskasvanu ei tea jnejne. Ja kuidagi jääb veel õigust ülegi. Nii see keele rikkus kaob. Põhimõtteliselt saab ju paari tuhande sõnaga kõik ära rääkida ja kirjutada, aitab ju küll. Ja küll see oleks ikka hirmus, kui inimene mõne uue sõna teada saab, olgu või vanaagse. Kas varasemat aega käsitlevad raamatud tuleks “uude keelde” ümbe rpanna?
mul on samad tunded. jah, on tõesti raamatuid, mida raske(m) lugeda sõnakasutuse tõttu, aga ma ei kujuta ette, et see oleks põhjus, mitte lugeda. ja huvitav on ju vaadata, kuidas keel on arenenud/muutunud. Ma loodan, et ma ei pane nüüd mööda, aga nt küpsis tähendas algselt küpsetatud liha.