Eilne väikene Instagrami küsitlus suvelugemise kohta oli väga tore, aitäh kõikidele, kes arvamust avaldasid. Tundub, et lootus ei ole veel kadunud ja suurem osa saab ikkagi aru, miks laps lugema peaks/lugeda võiks. Muidugi tuli seal välja ka äärmuslikke näiteid, mille vastu ka ma ise oleks – 10-15 raamatut suve jooksul, 500 lehekülge esimese klassi lapsel, lugemiskontroll nagu vanasti kui küsiti, et mis leheküljel sõitis Pipi hobuse seljas tagurpidi ja muud sellist.
Ma olen ka absoluutselt nõus nende vanematega, kes ütlesid, et suvelugemine peaks lähtuma lapsest ja tema huvidest ning ka tasemest. Mu meelest meie koolisüsteem lähtub jätkuvalt liiga vähe lapsest, aga see on juba selline teema, mil ma võiksin pikemalt rääkida. Aga kui keskenduda vaid suvelugemisele siis oli seal ka vastuseid, mis tegid kurvaks ja panid mõtlema, et kas äkki vastab tõele, et inimene, kes vähe loeb, ongi rumal. Kohe rumal.