Juba koolivaheaja alguses kuulsin ma nii mõneltki lapsevanemalt protesti selle vastu, et õpetaja jättis lastele suvelugemist. Et see on ebaaus ja millal nad selle aja leiavad? Ma jätsin tookord oma arvamuse avaldamata.
Selles mõttes olen ma muidugi nõus, et lapsi lugema saada on juba omaette väljakutse ja suvel on pead laiali, palju teha, kuid ma teadsin juba eos, et ette tuleb ka neid hetki, mil ma kuulen “igav on, mul ei ole midagi teha, mida me nüüd teeme, kaua ma pean ootama”. Need on just need hetked, mil raamatuid saaks lugeda.
Minule on alati meeldinud lugeda. Olen 25 aasta jooksul laste kõrvalt vaadanud,mida ” peavad” lugema. No on ikka selliseid jaburaid,et isegi mina ei mõista raamatu sisu.
On lastele kohustuslike raamatuid,mida omal ajal lugesin,aga raamatu mõte jääb tänapäeva lastele arusaamatuks. Mõned kohustuslikud raamatud tuleks hoopis hilisemas klassis ette võtta.
On suur vahe,kas laps lugedes kaasa mõtleb,aru saab mõttest või see,et lihtsalt läbi vuristab,et küsimustele vastata ja hinne kätte saada.
Jah, olen sellega nõus, et mõnede kohustuslike raamatute sisu (nende, mida ise lugesime ja nautisime) jääb lapsele arusaamatuks ja siis ongi vaid linnukese pärast läbi lugemine ning tegelikult kasu ei midagi, ei teki ka huvi lugemise juurde vastu. Mina arvan, et peaks raamatute valikul lähtuma lapse huvidest, tugevustest, tasemest – kui saab ka ise valida, siis võib olla hoopis teine mõju olla ja ehk nii mõnegi lapse saab hoopis lugema
Pooldan suvelugemist ja tänasin lausa õpetajat selle eest. Aitab lugemisharjumuse natukenegi kaasa ja muidu tõesti last lugema ei saa, ka raha eest. Kaks raamatut suve jooksul 5 klassi minevale poisile ehk 300lk ja ühes raamatus rohkelt pilte, küll liiast pole. Ühe luges lennusõitudega läbi, oligi hea ajaviide. Ma ei kujuta ette kui tihe elu neil lastel on, et 2-3 raamatut suve jooksul nii suur piinamine oleks.