Elu on ikka veider. Eile kirjutasin pruunist kastmest, täna oma abielust. Ütlen kohe ära, et see ei ole clickbait ja olen varahommikust saati mõelnud, mida edasi teha. Ratsionaalselt mõtlev mina suruks selle teema alla, ei kirjutaks ka sellest, sest piinlik on, aga millal ma enne ratsionaalne olen olnud. Ma olen emotsionaalne ja hetkel ka natukene segaduses.
Sest ütleme nii, et kui ärkad natuke enne kella viit, et vaadata mis kell on ja näed oma abikaasalt sõnumit, kus ta sind petmises süüdistab, siis oleks iga inimene vist segaduses. Ent alustame kaugemalt.
Kuidas seda öeldaksegi… kui sul on sellised sõbrad, pole vaenlasi vajagi…😬
Ärge lakkuge nii palju, jäävad sellised mured olemata. 40+ naisterahvas pildituna diivanil magamas; mees kell 5 hommikul veel kuskil joomas ja lällamas… Hankige väärikus omale.
Selles on sul õigus, et pildituks joomine on absoluutselt sobimatu ning tegin sellest oma järeldused/muutused, aga et hommikuni ei võiks pidutseda/tantsida/jutustada kuidagi väärikust riivab, see on omaette küsimus. Me alles tantsisime sünnipäeval varaste hommikutundideni ja tundsime end täitsa väärikalt.
Aga mul on hea meel, et see teema andis sulle võimaluse kaasa rääkida ja end hästi tunda:)
Jah, hommikuni tantsida ja pidutseda ongi okei. On oluline vahe, kas naudid pidu ja lähed hommikul rõõmsalt magama või kaanid ööjuuksul ennast lihtsalt nii täis, et siis hommikul hakkad lällates koos omasugustega “asju arutama”. Selline asi võiks ikkagi kuskile sinna 20-ndate eluaastate algusesse jääda ja ühel hetkel peaks inimene ka juua juba oskama.
Sul on absoluutselt õigus, olen eksinud mina ja on eksinud tema väärikuse reeglite vastu, usun et suures pildis ei tee see minust halba või vääritut inimest:)
siinkohal on muidugi ju teema ka hoopis sügavamal ja Endel oleks võinud tekkida ka kolleegist,kellega tööreisil käiakse ja kui siis keegi seda mõtet toidab, siis juhtuski see, mis siin kahjuks. Küsimus on nüüd, mis edasi saab, mitte näpuga viibutamises, et poleks tohtinud juua (tehtut tegematuks ei tee)
Jumalukene, mis siin ometi moraalitseda.
Saan väga sinu pettumusest aru, just arvestades seda, kui palju energiat võtab praegu Ida teemadega tegemine! Oma kogemuse põhjal soovitaks täiesti ebaoriginaalselt paariteraapiat, et saaks kolmanda osapoole abil korduma kippuvad teemad nagu armukadedus ja pidutsemine lõpuks ometi nii läbi räägitud, et need enam ei segaks. Kas koos või lahus edasi pole kindlasti esimene küsimus, aga ükskõik kuidas otsustate, soovitaks spetsialisti abi, kuna laps ju siiski noor veel. Palju jõudu sulle!
ma tunnistan ausalt, et olen tõesti pettunud, sest nii palju on muid muresid, kas tõesti oli sellist asja ka veel juurde vaja.
Been there done that.
Rohkem kui päriselt. Petsin oma meest sõbranna mehega. Ja mitte ühe korra. Ja see tuli väga koledalt välja.
Long story short, me oleme ikka veel abielus, ùle 20 aasta. Aga see oli mehe otsus mulle andeks anda ja päris kôva protsessimine. Kôik etapid käisime läbi.
Eks tal kuklasse jääb alati see väike vajadus kontrollida, aga see ei ole haiglane ja ma saan sellest aru.
Meie omal ajal koos teraapias ei käinud, kasutasime ikka suht trial and error meetodit. Aga teie vôiks proovida. Ei pea kôiki ämbreid kogu aeg ise läbi kolistama.
Jôudu!
vaat aga mina ei ole oma meest oma sõbranna mehega petnud, ei korra ega rohkem ega pole selle peale isegi tulnud, ometi just seda, et petan, kõik justkui faktina teavad.
Mu kommentaar oli sõbralikult môeldud. Tahtsin pigem aidata. Sinu vastus oli veidi liiga torkav. Ma ei ole selle üle uhke ega soovita seda kellelegi teha.
Küll aga soovitan arusaamisele jôuda, miks mees st Marek nii arvab ja seda sageli ette heidab? Mis hirmud tal on? Ja sellega tööd teha…Koos.
Minu “väike vôit” peitubki selles, et ühel hetkel igapäevaseid etteheiteid ei tehtud. Muidu küll ei oleks suutnud jätkata.
Seda enam, et teil ei ole ju selleks pôhjust.
Lahutada sa ju tegelikult ei taha, pigem asjadest aru saada..?
ma ka ei tahtnud olla torkav, vaid et oleks puust ja punane, et mul pole kunagi isegi sellist mõtet olnud ja just seepärast need torked/süüdistused on jõudnud sinna piiri, kus ma enam ei jaksa, sest need nagu näha lähevad ajas lausa absurdsemaks ja tugevamaks mitte ei lahtu.
loomulikult ei ole minu esmane soov lahutada, kuid niimoodi ma enam jätkata ei taha.
Marekil on palju naissopru, kellega ta koos pidutseb, ma pole tundnud, et peaks armukade olema, küll aga selle teema valguss hakkab mind häirima kõik see kokku ning tunnen et minuga käitutakse alandavalt. ma olen iseloomult uhke ja kui tunnen et mind on alandatud, sõpraedega selliste faktideni joudmine seda on, siis raske on mõista, miks peaks seda edasi taluma.
Mu esimene mõte, mis loodetavasti ei käi teie pere kohta, on: “kes teisele ütleb, see ise on!”
Ehk et kui Marek sind kahtlustab ja süüdistab asjades, mida sa teinud pole, äkki ta on neid teinud hoopis ise? Ja teine variant on see, et kas teda on selliselt petetud suhetes, mis olid enne sind? Siis see vana pask kipub ka kaasa lohisema ja häirima jääma. Õigustus see muidugi pole, lihtsalt olen oma elus kogenud sarnaseid situatsioone.
Tugevat närvi sulle igal juhul!
Miks mitte siiski kõik läbi arutada ja kindlasti tuleb seda teha kõik koos, ka see”sõber”, kes seda tegi! Kui muud moodi ei saa, siis kui ends sees on tugev soov seda abielu jätkata, ka Marekul, siis ei saa lihtsslt öelda, et ma ei jaksa, jaksad küll. Kui soovi pole, siis ongi lihtsaim variant, ma ei jaksa. Usu mind, see sõber saab rahulduse, aga teie kolmekedi olete katki ja seda kauaks! Ma soovin siiski edu asjade parandamisel, las see ära jooksmine jääb viimaseks, käega löömis tundeks!
Selle põhjal, mida blogis pooled jaganud, tundub ka, et Mareki haiglase armukadeduse põhjused on peidus kuskil minevikus. Paraku kardan, et sinu ultimaatum: saa üle või suhe on läbi, pigem ei toimi. Koos jätkamiseks tuleb ilmselt teil mõlemal üle vaadata teie suhte nö “pimedad nurgad” . Ma isegi ei süüdistaks nii väga tema sõpru, või “sõpru”. Marek võtab ju tuld, kuna see probleem või ebakindlus on tema sees väga tugevalt olemas. Mõni teine lõõbiks niisama kaasa ja unustaks siis. Aga jah, sellega tegelemine on töö ja pingutus teile mõlemale, esialgu tuleb aega ja raha jälle investeerida, lootuses (kusjuures ilma garantiita), et pärast on suhe tugevam ja lihtsam kui enne. Aga no mis oleks muu variant?