Ma olen hetkel nii kahevahel. Kui asi puudutab mind ennast ja igasugu katsetamisi, olgu selleks retseptiravimid, süstid, iluprotseduurid, jumal teab, mis veel, siis ma ei löö kunagi risti ette ja olen alati nõus proovima. Eriti kui tegu on asjadega, mis teevad enesetunde paremaks. Näiteks kui mulle kirjutati välja antidepressandid ei kõhelnud ma korrakski, kas võtta või mitte. Kõrvamõjudest oli ka suva.
Kui aga asi puudutab last, siis ma nii riskialdis ei ole. Ma kõhklen ja kahtlen ning hetkel olengi täiesti kahevahel ega suuda otsustada.
Kõlab jah kohutavalt,aga proovige kuu aega. Kui ikka mõjuvad hästi,siis on teil kõigil parem.
Palju päikest ja suured kallid teile!🤗
Eks me ilmselt proovime tõesti, lihtsalt kuidagi psühholoogiliselt on nii raske need asjad ühte lausesse panna ja end veenda, et see on kõigi huvides ning kõigest ju kuu aega esmalt.
Hoian pöialt ja loodan, et mõjub vajaduspõhiselt. Koolivaheaeg ongi ehk hea aeg proovimiseks.
Ma nii mõistan ja elan kaasa, teil kuidagi nii üks ühele mu õelapsega kõik kulgeb, neil ka see spetsialistide trall selja taga sel aastal ja iga kord on tunne, et keegi päriselt ei saagi aru, mis lapsega toimub, kuigi tehtud on teste jne. Nüüd mõtlevad ka, et kas mingi ravim äkki appi võtta ja samamoodi õde ei julge seda lapsele üldse lasta kirjutada. Kas Idal ocd on esinenud või teemaks olnud mingil kujul?
mhm, see ongi hea, et on koolivaheaeg, aga no ikka kuidagi on selline tõrge. OCD ei ole teemaks olnud, küll aga on see mingil kujul mul endal (diagnoosimata muidugi)
Väga keeruline otsus, ma tean, et meie peres oleks kategooriline “ei” sellisele lahendusele. Ei poolda neid ravimeid, elukaaslane on lähedaste pealt liiga palju halbu kogemusi näinud. Kohati tundub ka ajutine lahendus, ei saa ju jääda ravimitega kontrollima emotsioone.
Kuid kui ise samas olukorras olla ja muud lahendust ei paista, mõtleks ehk teistmoodi. Loodan, et aitavad vähemalt!
ma siiani ei ole veel julgenud alustada selle kuuriga, kuidagi käsi veel ei tõuse neid lihtsalt andma.