Ma pean täiesti ausalt tunnistama, et olen veidike vanakooli inimene. On palju asju, millega harjumiseks või mille mõistmiseks mul läheb rohkem aega kui mõnel 20+ inimesel, sest ma lihtsalt olen kasvanud teisel ajal. Aina rohkem hakkan ma aru saama oma vanaemast, kes mõnikord vaatas mu riietust, kuulas mu juttu, vangutas pead ja ütles, et ei tema ei saa aru enam asjadest. AGA see ei takistanud tal naabrinaisega koos mulle õmblemast kostüümi, mis paljastas rohkem kui varjas, sest ma tahtsin. Ma olin kusagil ajakirjas sellist näinud ja tahtsin ka sama seksikas olla. Ma võin mürki võtta, et omaette mõtlesid nii vanaema kui tädi Sale, et noorus on hukas kui seda outfiti mu seljas nägid, aga isegi kui nad ei mõistnud, siis nad ei halvustanud/arvustanud. Nad said aru, et ajad on muutunud.
Ma püüan oma kohati konservatiivsetest/aegunud vaadetest hoolimata olla samasugune. Tolerantne. Tädi Sale ja vanaema ning too punase-ussimustrikirju seelik/nabatopp tuletavad mulle seda meelde. Kahjuks/õnneks ei ole mul sellest ühtegi fotot, aga laias laastus meenutas topp midagi sellist, olles veel vaid ka ilma varrukateta ja seelik oli assümeetriline ning sama lai kui keskmine püksivöö. Respekt vanaemale siinkohal, et ta on alati olnud kõige ja kõige suhtes olnud nii tolerantne.