Meil on kuidagi kujunenud nii, et Marek tegeleb majapidamisega ja mina Ida asjadega. Selles mõttes, et tema vaatab, et arved oleks makstud (arusaadavatel põhjustel on see tema kanda) ja minu asi on tegeleda Ida trennide ja sõprade sünnipäevade ja muu sellisega. Kuna Ida käib nii teatrikoolis, rahvatantsus, tantsukoolis, siis tuleb ette ka üsna palju kontserte. Kui nüüd päris aus olla, siis neid on nii palju viimasel ajal, et kui kalendris kirjas ei oleks, siis mul ei püsiks enam meeles. Kogu suvi ongi praktiliselt juba täidetud Ida esinemiste ja laagritega.
Ei, ma ei kurda. Pean ka täiesti aus olema, et tegelikult mulle meeldivad need esinemised, etendused ja kontserdid. Muidugi teinekord mõtlen peale tööpäeva, et aaargh, tahaks ju puhata hoopis diivanil, aga siis saan aru kui lame see on ja vaadates sära lapse silmades, siis muidugi olen ma kohal. Võib olla moe pärast virisen, et nädalavahetusel ei saa ka puhata ja siis veel see tantsupeotrall, aga no tõesti, see kõik on juba moe pärast.
Käib kohal, umbes 90% juhtudest, ülejäänud 10% jaguneb, et käib tema või et käin ainult mina. Täiesti normaalne on see. Minu lapsepõlves ei käinud keegi (ka ema mitte), sest tööd oli vaja teha – ma siis nüüd püüan teisiti.
kusjuures mul endal sama, et mäletan et polnud alati kedagi kohal ja ma siis nüüd ise püüan teisiti. nii palju kui võimalik kohal ja ideaalis mõlemad ikka suurematel esinemistel.
Jah. Ja ma olen Sinuga nõus – tantsupidu on täiesti omaette kategooria, midagi mis mul endal saavutamata jäi – ja ma olen väga uhke lapse üle. Ja ma ostsin tantsupeole 8 piletit, et kõik vanavanemad ka ikka saaks näha. Ja meie preili läheb ka laulupeole, nii et ka sinna lähevad kõik kohale, mis sest, et mudilaskooril on mingi paar laulu ainult…