Mina ei tea, kas ma olen ainuke, aga ikka tundus, et iga #instagrammable pildikese juurde sobis/sobib ka klaasike veini. Mina ei tea, kas ma olen ainuke, aga ma olen alati arvanud, et veinijoomist ei pea varjama. Mina ei tea, kas ma olen ainuke, kes arvas/arvab, et avalikult sellest ka rääkimine ja selle üle nalja viskamine ei tähenda, et mul oleks probleem.
Ju siis olin ainuke, sest ühel hetkel jagas keegi screenshoti mulle tundmatu influenceri instastorydest, kus keegi anonüümselt küsis, et mida too influencer minu alkoholismist arvab. Too influencer vastas ausalt, et kuule, mul pole isegi õrna aimu, kes see Eveliis on, veel vähem oskan ma arvata ta alkoholismist midagi. Aga see küsija ei jäänud tasa, ta muudkui püüdis teistelt ka samale küsimusele vastust saada.
Mind inimeste veinipildid ei häiri, küll aga kirjeldused, kuidas keegi nii mõnuga pidu pani, et ise ka ei mäleta, mida ja miks tegi, millal koju jõudis või järgmise päeva täiesti teovõimetuna ja agoonias diivanil veetis. Mu meelest täiskasvanud imimene võiks teada oma piire, kustmaalt lihtsalt rõõmus tuju umbjoobeks üle läheb ja selle eksponeerimine sotsiaalmeedias mulle ei istu.
Ma õnneks ei tea inimesi, kes eksponeeriks umbjoobes olemise tagajärgi sotsiaalmeedias, aga selles mõttes pole ka mina patust puhas, et mulle mõnikord kohe meeldib peale pidu järgmisel päeval “poolsurnult” diivanil vedeleda. Tõsi, seda juhtub harva, ja pigem on see seotud väsimusega, aga kuradima mõnus on mõnikord nö teovõimetuna vaid Netflixi vahtida:)
Ma ka ei tea selliseid, kusjuures mulle jääb mulje, et suurem osa sotsiaalmeediast presenteerib oma ärritavalt tublit tervislikkust. Who cares about health, I just want to be skinnny :-). Ise armastan ka vahel terve päeva diivanil sarjade saatel mööda saata, enamasti pole vahet, kas olen eelmisel päeval veidi pikemalt veiniklaasiga sõbrustanud või ei. Lihtsalt on aega ja vajan lõõgastust.
Mul on juba ammustest aegadest väljakirjutatud miski sarnane ütelus, et “ise arvad, et teed nalja, kui teised juba ammu usuvad”. Teinekord ma ikka tuletan seda endale, ja muide ka lastele, mõnes kohas/olukorras meelde.
Kuidagi mõistusevastane ja ebausutav, aga paraku tundub see sageli paika pidama ja tõsi olema.