Ma tean, et kohati võib jääda mulje, et ma valetan kui ma ütlen, et ei ole väga sotsiaalne inimene, sest ma pidevalt ju käin kusagil ja teen midagi. Tegelikult on see tõsi, sest ma käin ja teen asju üldjuhul inimestega, keda ma juba pikalt tunnen, kellega mul on niiöelda sotsiaalse suhtluse klapp olemas.
Näiteks nädalavahetusel sain ma poolkogemata kokku sõbrannaga, kellega ma vist pole juba kaks aastat kokku saanud. Ma ööbisin Iglupargis, tema elab seal lähedal ja niimoodi poolkogemata me laupäeval koos ühe mulliveini ära jõime. Sõbranna naeris, et tegelikult raudselt tahtsid üksi olla ja siis ma pressisin end külla, vastasin, et arva, kas ma ei oleks sobivat valet leidnud kui poleks tahtnud kohtuda, et igaühega jah ei viitsiks/tahaks niimoodi chillida. Ta vastas sama, et arva, kas ma igaühega viitsiks siin istuda. Meid mõlemaid iseloomustab FOMO asemel JOMO. *
Heh. Esiteks oled sa mulle alati meeldinud sest ajast, kui me esimesi kordi Diibis kohtusime, olen alati sulle kaasa elanud, aga teatud sõnavõttude ja ilkumisega tõesti nõus ei ole olnud siis ega täna. Seda enam, et nt tolle konkreetse skandaali taga (mis, möönan, oli muidugi pealtvaatajale hale ja piinlik) oli nii palju trööstitut kurbust ja jama, mille kallal teravkeelitsemine küll igaljuhul rohkem kahju kui kasu tõi niigi täbaras olukorras inimesele. Ma ei saa tänini aru, miks seda tarvis oli – mitte ainult sinu poolt, igaltpoolt mujalt ka.
Ja maani täis ma olen vahel hommikupoole ööd sõbrannadega kahtlastesse öölokaalidesse jalga keerutama sattudes (kus eliit päris kindlalt ei käiks) ikka, aga tookord siiski mitte. Olin alles õhtu kolmanda klaasikese peal, mis ühele hobialkohoolikule on vähevõitu. 🙂 Päriselt oli hea meel näha sind, olid väga sõbralik, kena ja tegid ilusaid komplimente, mis mu enesehinnangule head tegid. Pole tõesti tarvis olla nii küüniline ja tonte otsida kohtadest, kus neid pole.