Alustan seda postitust jälle ühe tuttava sõnadega. “Käisin eile seda filmi vaatamas. Päris selline eestipärane film – tiba raske. Päris palju paljast naisterahva ihu, suurel ekraanil lähikaadrina vastu vaatamas. Teist korda minna ei taha. Aga see on meestele vajalik vaatamine, avab naiste keerulist maailma – nende ajaloolisi ühiskondlike koormaid. Samuti tiba saunakultuuri olemust...”
Lisaks olin ma kuulnud, et ikka jube depressiivne film ja kaua võib naisi kui ohvreid kujutada, kaua nad jaksavad oma rasket saatust kurta ja no kellele selline depressiivne hala ikka meeldima peaks. Pean ausalt tunnistama, et tänu nendele kommentaaridele läksin filmi vaatama eelarvamusega. Mulle küll meeldib diip ja depressiivne, aga kartsin, et äkki ikka ma ei mõista suurt kunsti ja tegelikkus on see, et mu aju küündib vaid Hollywoodi loomingut mõistma.
Mulle ka väga meeldis. Tundsin, et ma pole enam päris sama inimene peale filmi vaatamist. Tõeline elamus!
Meil terve saal istus nagu tardunult kõik lõputiitrid ära, keegi ei liigutanudki.
just nimelt – tõeline elamus!
Mulle meeldis, just pimedas kinos vaadata. Ja ma ka kogesin esimest korda, kuidas kõik istusid lõputiitrite lõpuni. Ainuke, mis häiris, et üht naist näidati teistest rohkem. Minu jaoks hakkas ta kuidagi domineerima.
Aga jah väga meeldis, kuidas naiste lood, kuidagi väga loogiliselt olid filmiga seotud. Mitte prauh! Ma nüüd räägin, kuidas mind vägistati.
Pimedas kinos tekkis tunne nagu oleks koos nendega saunas kuidagi. ja täiega nôus, et lood olid loogilised ja seoses filmiga, mitte nii nagu tihti, et räägin vôika loo/panen selle filmi sisse, et šokeerida. See kôlab nii valesti, aga need lood olid ilusasti jutustatud, et valu oli omamoodi ilus.
Nii nõus sinuga! Üks parimaid filmielamusi, mis viimasel ajal olnud on. Ja veel Eesti film – tõeliselt uhke on olla eestlane, kui selliseid pärleid tehakse 😊
jaa, on toesti uhke tunne sellistel hetkedel
Mu ootused olid suuremad.
See film oli nii ülestõstetud. On nüüd ka. Põhjusega. Sest nendest asjadest peab rääkima.
Mehed-seal filmis oli kaks,kolm hälvikut. Aga suurem teema sellest oli, mida naised naistele, emad oma tütardele teevad. Kuidas suhtuvad oma lastesse. Ilmselt on emadel endal ebakindel lapsepõlv olnud,et ei suuda oma tütresse teistpidi suhtuda,kui vaenlasesse või konkurenti.
Isiklikkus puudutas rohkem,kui teemad,sest tööalas olen teemast läbiimbunud.
Kui sa pole juhtumisi Anna Hintsiga Plekktrummi näinud, siis vaata see ka kindlasti ära. See paneb i-le täpi.
Ei ole, aitäh soovituse eest!