Kohe alustuseks ütlen igaks juhuks, et siin postituses ei süüdista ma kedagi ega räägi ka kellestki konkreetselt. Samuti saan ma aru, et kõik need koolikiusamise ja muude draamade episoodid on alles algus, ses mõttes, et ma saan aru, et need ei ole esimene ja ainus kord. Kahjuks ongi osa koolilapse ja koolilapse vanema argielust. Teema, millega tuleb pidevalt tegeleda. Ida on olnud mõlemal poolel – kiusaja ja kiusatava rollis. Mõlemad võrdselt ebameeldivad rollid.
Ma mäletan, kuidas ma alles rase olles olin lapsekasvatuses kõige suurem ekspert. Ma teadsin täpselt, mida mu laps hakkab tegema ja mida ei hakka tegema. Meil oli tädiga vestlus, mille käigus tädi ütles, et kahjuks on ajad sellised, et kui su lapse klassis kõikidel on iPadid, siis nutad ja ostad oma lapsele ka, sest sa ju ei taha, et keegi ütleks, et ta on teistest kehvem. Ma naersin selle peale ja ütlesin, et pähh, mu laps saab olema nii enesekindel, et panen talle kasvõi tahvli ja krihvli kaasa ning ta on tegija.
Ma mõtlesin feissi selle kommentaari jätta aga siiski tead küll- kõik loevad ja siis on. Igastahes. Ma tahaks oksendada. Päriselt. Mulle nii meenusid need omal ajal arvamusliidrite arvamused. Mina enesehinnanguta lapsena ei julgend midagi öelda ka aga mõista, et arvamusliider ajab paska välja suust ja kari jookseb järgi… Öäk. Selle pärast ma vist enesekindlaid lolle ei salligi. Tundub, et see on teema mida tuleb läbi hekseldada. Triggerib küll korralikult 😀
minul endal läks lapsepõlves ses mõttes hästi, et ma olin osaliselt selline lillelaps, et ei saanud arugi kui keegi nö narris ja teisalt, et sügaval nõukaajal olid mul välismaal sugulased, mis omamoodi ehk tegi minust endast nö arvamusliidri. AGA see ei tähenda et ma oleks kedagi teist kunagi alavääristanud,mõjutanud…mu käest lihtsalt sai aegajalt värvilist traati ja nätsu.
ja hiljem Norras vahetusõpilasena nö kaardid pöördusid. olin endisest NL kesklassi perest ootamatult koosväga jõukate ja mõjuvõimsate vanemate lastega, aga mitte kusagil ei kohelnud mind keegi neist nagu ma oleks kehvem, ma olin üks neist, üks vahetusõpilastest, vahet pole kui palju ja mis võimalustega.
Seega ma tegelikult üldse ei saa sellistest teemadest aru tegelikult. Selles mõttes, et kust need tekivad ja milleks. Aga mõistan ka kui ohtlikud on need teemad, sest alati on mingi osa lapsi, kes on nõus kõike tegema, et olla arvamusliidrite soosingus. olgu see siis nö süütu narrimine või midagi hullemat alates vargusest…
Mul ei õnnestunud kunagi nende sekka saada, seega ma ei tea, kust need asjad tekivad ja kuidas keegi saab 🤷♀️. Aga usun, et toimis olemuselt juhtide põkkumine ja kuna minul enesehinnangut polnud, siis võitis teine juht. Ja juhina, eriti teadmatu juhina juhtubki selline valearusaamade levik. Õpitakse arvatavasti end tundma ja oma võimu piire katsetama. Ja muidugi järgjatel oma liidri kaitse suuruse katsetamine.