Võib olla te teate mind juba sellest ajast kui ma rääkisin, et mina lapsi ei taha. Kohe päriselt ma olin sellisel seisukohal. Kuniks selle hetkeni kui sain teada, et suure tõenäosusega ma ei saagi lapsi. See oli see hetk kui ma mõtlesin, et oot, misasja, mina ise ei saagi otsustada? Või et äkki on see karma, et terve elu olen nii rääkinud ja sain, mida küsisin? Õnneks läks teisiti. Täna võin ma käsi südamel öelda, et jutt, et mina küll lapsi ei taha, on kõige rumalam asi, mida ma öelnud olen. Lapsed (jah, ka mitmuses) on nii ägedad!

Võib olla te teate ka seda, et ma olen alati öelnud, et üks laps on rohkem kui küll. Laias laastus ma ka nii arvan, aga teinekord ikka vaatan sõbrannade laste pealt, et kui kihvt on kui sul on õde või vend, kellega koos mängida, kakelda, lollusi teha, mälestusi luua, ja tunnen, et jälle olen ma valesti mõelnud. Üks laps on tore, aga mitu last tõepoolest võib veel toredam olla.