Laupäeva hommikul enne SaunafESTi sättisin ma end Herlingu kõrvale laua taha mummulisest tassist kohvi jooma. Jalas vaid sukkpüksid (aluspesu ikka ka, aga selle olemasolu tundus loogiline ka ilma mainimata, kuniks mõtlesin, et segaduste vältimiseks mainin ikka ära, et ma täitsa pesuta teiste kodus ringi ei lipanud) ja seljas kampsun. No ei olnud sellist tunnet, et viitsiks kohe endale suusapüksid jalga tõmmata ja teeselda, et olen asjalik. Ma ei ole hommikuti asjalik. Punkt.

Järgmisel hetkel võtsin nagu muuseas õigest sahtlist kahvli ja noa, tahtsin sööma hakata, aga nägin aknast, et mehed on ka koju tagasi jõudnud ja kodune tunne võib ju seal Varnjas olla küll, aga siis tuli meelde, et ikkagi teiste kodus ja tasuks püksid jalga tõmmata. “Kui sa sahtlist kahvlid üles leiad, mis sa siis neist pükstest jalga paned. Oled ju kodus!” naeris Herling, aga ma tundsin, et Varnja vanasõna või mitte, viisakas oleks ikkagi suusapüksid jalga tõmmata. Sest ega enam polnud midagi uneleda ja unistada, saunapidu oli vaid paari tunni kaugusel. Ja ma pidin oma sauna kütte saama.