Ida pidi koolis lugema raamatut, mida vanemad soovitavad. Meil on riiulis üsna palju minu nö vana aja lemmikuid ja eks ma olen püüdnud neid talle ka aegajalt tutvustada. Pean aga tunnistama, et osad neist on sellised, mida isegi uuesti üle lugedes mõtlen, et kuidagi väga raske on tänapäeva kontekstis huvitavaks teha ja nii on need lugemised pooleli jäänud. Jäävad minu lapsepõlve mälestusse ja põnevateks. “Sõnni-Siim”, “Lehmaga mere ääres”, “Trips, Traps, Trull ja teised”.
Aga siis on ka mõned raamatud, mida ma ei mäletanudki, et nii õudsed olid. Mäletan hoopis, et kuulusid ka lemmikute hulka. Üks neist sellistest on “Kolumats” ja just selle ma Idale lugemiseks näppu pistsingi. Kui ma siis temaga koos kokkuvõtet tegema hakates seda ka ise uuesti lugesin, mõtlesin ma, et issand, mis ema ma olen, mis barbaarset kirjandust ma lapse lugema panin. Kokkuvõte sai tehtud, raamat läks ka tagasi riiulisse, ent ma ei ole kindel, et see kunagi sealt enam välja tuleb. Täiesti oma aja ära elanud raamat.