Fassaadi taga

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud selle fassaadielu, mida veidike tuntumatele inimestele ette heidetakse, üle. Kas see on oma jälgijatele valetamine kui ei jaga seda, et tegelikult kakled oma abikaasaga? Või on see endale valetamine kui väidad, et oled kõige õnnelikumas abielus, ent kaks kuud hiljem lahutad? Kas kõike peab jagama ja kui palju peab jagama? Selleks, et ei oleks nö fassaadi?

Aga tegelikult on ju meil kõikidel oma fassaad, mille taha me poeme. Ei jaga oma elust iga detaili. On see endale või teistele valetamine? Mina ütlen ausalt, et ei valeta ei endale ega teistele, ometi ei jaga ma kõike. Ma ei saa ega taha kõike jagada. Mul on korralik fassaad.

13 thoughts on “Fassaadi taga

  1. Suur kallistus. Väga kurb on selliseid lugusid lugeda, aga mõistan sind täielikult.

    Kuna sa väga palju ei ole rääkinud teraapiatest vms Idaga, siis mõtlesin ise sellele, et kas talle ei oleks võimalik välja kirjutada mingid leebemat sorti antidepressandid/rahustid? Mul endal algasid sarnased probleemid nagu Idal juba lasteaias, mis tegelikult oli algus tugevale depressioonile Ida vanuses, kuid diagnoosi sain ma alles 16-aastaselt.

    Minule kahjuks ei pööratud tähelepanu, olin lihtsalt “halb laps”, aga nüüd tagasi vaadates olen aru saanud, et mu depressioon algas juba lapseeas mitte teismelisena.

  2. Mulle väga meeldis su mõte: “See osa elust, mis teeb mind õnnelikuks ja ütleb mulle, et kallis naine, pea vastu, rasked ajad peavad mööduma, mööduvad alati, keskendu sellele, mis sul olemas on.”
    Mind aitab selline suhtumine igapäevaselt ikka väga palju. Ja soovitaksin seda kõigile, oled sa parasjagu depressioonis, terve või kuskil seal vahepeal.
    Ise olen sisimas veendunud optimist, aga elan vahelduva depressiooniga juba viimased 20 a.. Imelik kooslus, aga nii on 😀 Olen leppinud ja õppinud sellega elama. Sinu mainitud elu õnnehetki vaatan kui rada depressiooni meres, mida mööda oma rada seada. 🙂

    • No jah, aga tegelikult ju nii ongi, et kōik sõltub sellest, millele keskenduda. Ma võiksin keskenduda nendele hetkedele kus ma nutan, sest kõik tundub metsas, või siis keskenduda sellele, mis meid koos hoiab. Sellele nö fassaadile.
      Ma olen alati oma loomult olnud tiba depressiivne, kuid ka oma depressiivsuses suudan olla üldiselt optimist. Sama nagu sul, veider kooslus, aga tegelikult toimib.

  3. Kas nii ei anna, et üürite linna väiksema korteri? Peale kooli saaks Ida minna koju ja sealt ise ringidesse. Õhtul, kui väga soovite, võite ju ka sõita maale. Aga saate ka jääda ju linna. Kuidas tuju on. Alguses ilmselt kimaksite rohkem maale, aga ajapikku harjuksite ära ja ma usn, et see võib kõigile kokkuvõttes hästi mõjuda.
    Kas see korteri üür ei oleks sama raha, mis sa edasi-tagasi autoga sõelumisele kulutad? Pluss aeg. Pluss närvid.

    Mulle lihtsalt tundub, see kooli ja huviringide teema pikaajaliselt ajabki hulluks. Miksi periood nii on ok, aga kui nagu valgust ei paistagi, siis ma ei kujuta ette.
    Me oleme ka kunagi elanud linnast väljas, Kiili lähedal, ma tean, ida see tähendas. Meil oli linnas nn oma staap, minu ema korter, poisid said vahepael seal olla, kui vaja ja oma trennides käia ja siis korjasime kõik õhtul ühest kohast kokku, kes sel päeval veel linnas olid.
    Muidu me olekski pidanud mehega kõik päevad edasi-tagasi lastega saalima, kuioleks tahtnud, et poisid peale kooli ka kuskil trennis saaks käia.

    • Korteri peale oleme me muidugi mõelnud, ka neid vaadanud, võimalik, et ühel hetkel on see ainuvõimalik lahendus. Lisaks tähendaks see muidugi hetkel koolivahetust jms, mis samuti ei pruugi olla lihtne või üldse mõistlik…võttes arvesse probleeme tundlikkusega.
      aga see pole hetkel teema.
      Või noh mitte see, mis väsitab.
      Väsitab see teadmine, et asjad lähevad täiesti ootamatult lappama ja kui lumepall veerema hakkab, siis on lihtne, et hakatakse üksteisele kaela hüppama.
      Samas ma jään jätkuvalt arvamusele, et kui probleemidega tegeleda, siis tuleb ka lahendus ning keskenduma peab neile asjadele, mis hästi.

  4. Eks meil kõigil ole mingi fassaad, ka blogimata, mida maailmale näidata ja mida mitte. Kellel teadlikult ja kellel alateadlikult. Ja ausalt öeldes on see igaühe enda asi ja kellelgi pole mingit õigust ette heita, et näidatakse ainult ilusat poolt. Näitan, mida tahan. Valik, keda lugeda ja jälgida on samuti enda teha. Ma samas ei viitsi lugeda inimestest, kes näitavad järjepanu mingeid uusi esemeid või suvalisi reisie. Või kirjutavad palju üks või teine asi kuskil maksis. Tahan ikka pärisasju lugeda. Samas ei tuleks mul pähegi kellelegi ette heita, et ta on fassaadi taga. Igaüks on seal, kus end kõige paremini tunneb. Aga probleemiga tegelemiseks jõudud ja jaksu, küll need lahendused tulevad. Vahel on isegi võimalik, et kasvab välja. A ma lastekasvatuse teemal ei julge eriti sõna sekka öelda, see on nii tundlik teema.

    • Ma mõtlen sama, et ma nt ei jälgi/loe inimesi, kelle elu keerleb asjade ümber, mis mind üldse ei huvita, samuti ei loe/jälgi ma inimesi, kes nö kõik letti laovad (oma kakajuttudest kuni maiteamilleni), alati saab valida.
      Lapse osas ma olen kindel, et saame hakkama. Eile käisime arenguvestlusel ja sai vaid kiita, seega kohati tunnen et teen talle liiga, aga kohati tunnen, et ma enam ei jaksaaaaaaaaa ja nutangi lihtsalt. Aga selle nutu kavatsen nüüd nö fassaadi taha jätta

  5. Loomulikult läheb kergemaks aja jooksul. Ja loomulikult jäävad paremad ja halvemad hetked. Ja vaevalt see sind lohutab, aga mina nutsin oma viimase peatäie samuti oma tütre pärast. Tõsi, see tütar on 28. Armas ja soe inimene (ikkagi ise kasvatatud 🙂 ). Aga ikka tuleb ette, et tahaks hästi aga elu tuleb vahele ja siis tunneb ema ennast reedetuna ja on kurb. Aga sulle jõudu, sa oled armas ja tubli ja siiras ja parim ema oma lapsele.

    • Ma ausalt oleks lapse nimel koigeks valmis ja eks see ajabki nutma, et tahad ja teed parimat, aga jõud saab otsa mingil hetkel, sest oma elu ja töö ja suhe vajab ju ka tähelepanu.
      Aga tõesti on toetav lugeda, et ema jääb emaks ja nutma võib ajada igas vanuses laps. Eks ma ise võin samasugune olla tahtmatult ka oma emale.

  6. Meie saalisime lapse käimiste järgi sõita poolteist aastat. Siis tegime otsuse pmst tema soovi järgi ja kolisime linna. Tegelikult oli see iseendale kasulik otsus – nii on elu ikka palju lihtsam. Poeg ka naudib oma iseseisvust ja võimalust meist sõltumatult käia ja teha. Ja ausalt öeldes naudib ka vanemaid, kellel on energiat ka oma elu elada ja hobidega tegeleda. Pikas perspektiivis ei taha ükski laps, et vanem tema pärast pükstest välja hüppaks või oma elu elamata jätaks, see on lapse jaoks kaugelt liiga suur vastutus kanda. Isegi kui Sina vanemana nii ei tunne, võib Su laps siiski alateadlikult tunda, et tema on vastutav Su õnne eest, kui temaga seotud teemad võtavad liialt suure tüki ta vanemate elust ja seda millegi muu arvelt.

Leave a Reply to EveliisCancel reply