Täna töölt koju sõites oli taevas erakordselt kaunis – verevpunane taevas flirtis valgusfooride rohelise tule ja tänavalampide kollaka kumaga. Oli selline moodne romantika, mis karjus jäädvustamise järele. Kahjuks keset liiklust autot seisma jätta ei saa, taevas jäi jäädvustamata. Nautisin seda looduse ja linna valguse mängu. Järsku oli hämar. Verevpunane taevas asendus oranžika kumaga. Teele tuli udu. Pöörasin pea teisele poole ning seal ta oli – kuu. Nii kollane nagu kera juustu. Helendas nagu toalamp. Karjus selle järele, et teda pildistaks. #instagramable! Ma aeglustasin, et peatuda, kuid järgmisel hetkel otsustasin siiski edasi sõita. Jõudsin koju ja püüdsin teistele seletada kui ilusaid vaatepilte loodus täna pakkus. Jäin hätta. Kuidas kirjeldada midagi, mida ei anna sõnadega edasi anda?

Sama tunne valdas mind hetk tagasi kui laadisin arvutisse selle postituse jaoks üles fotosid Pöörasest täiskuuÖÖsöömingust. Kuidas seda kõike edasi anda? Sõnadest jääb puudu, fotod ei edasta pooltki emotsiooni, mida marutuulisel Peipsi järve jääl omal nahal kogetud sai. Aga ma püüan anda endast parima, et teiega jagada üht elu kõige ägedamat ja pöörasemat kogemust.

Kui päris aus olla, siis mu asjadesse mitte süvenemine tuleb kohati kasuks, sest selleks hetkeks kui ma aru sain, millega tegelikult tegu on, olid mul juba talvepüksid jalas ning ma leidsin end keset jääpuhveti ettevalmistusi. Üks asi on ju talvises marutuules hüpata korraks sellisest puhvetist läbi, teha paar nunnut postitust Instagrami jaoks, hoopis teine asi on aru saada, et oot hastagiga #sõinsibulapirukat #midatuult see minu jaoks ju seekord ei piirdugi. Endale aru andmata olin ma lubanud jääl veeta 8+ tundi. Pere võtsin ka kaasa. Marek on suur inimene, täitsa mõtlemisvõimeline, seega tema riietuses ja valmisolekus ma ei kahelnud. Küll aga tekkis mul korraks hirm Ida pärast. Oli ju teine reedel Varnja poole teele asudes küsinud, et kas kilepüksid ja talvesaapad tuleb ka kaasa võtta. Olin valmis selleks, et meie õhtu lõppeb kaklusega selle üle, miks nabapluusi ja paljaste pahkluudega ei ole paslik jääle minna. Ma eksisin.

Laps(ed) olid ilmale vastavalt riides ja rõõmsad, punapõsked, trotsisid õhtu läbi tuult ja külma ning uisutasid jääl nii nagu homset poleks. Ilmselt lõkkel küpsetatud vahukommid andsid lõputuna näivasse energiasse oma panuse. Vaatan allolevaid pilte ja mõtlen, et kui see pole “ehtne ja õige lapsepõlv nii nagu vanasti” nagu meile meeldib rääkida oma lapsepõlvest enne nutimaailma, siis mis on? Koju jõudes küsis Ida, et kas me ei võiks seal Varnjas rohkem käia, sest seal on nii äge. Eelpubeka suust, kes suurema osaga elust enam rahul ei ole, on see ilmselt suurim kompliment, mida ühe koha ja ürituse kohta teha saab.

Muidugi olen ma tegelikult temaga nõus. Selles mõttes, et kas me just seal rohkem peaks käima (kes meid välja jõuab kannatada?), aga äge on seal küll. Ja seda ägedust on raske sõnadesse panna.

See on kõik asjad kokku.

Võrratu loodus.

Jah, ka pöörasel tuulel oli oma võlu. Keerutas siitpoolt ja sealtpoolt. Pani paja all söed tantsima. Taevas, mida võis lihtsalt vaatama jääda. Oli vaata et ägedam vaatamine kui Netflix. Kuu, mis pilvede vahelt meiega justkui peitust mängis. Tuli, läks. Peitis end just siis kui tahtsid pildistada. Ja tuli uuesti välja täpselt sel hetkel kui olid oma külmunud näpud uuesti kinnastesse mässinud.

Sürreaalsed kogemused.

Olete ju nõus, et mõte sellest, et teha keset järve lõket ja keeta uhhaad, tundub täitsa hull? Rääkimata sellest, et keset jääd on üles pandud puhvet koos töötava ahjuga, kust tulid terve öö jooksul välja värsked auravad sibulapirukad. Podisevad samovarid. Lauad, toolid, pingid. Sõjaväetelk, kuhu tuule käest varjuda. Jääl rallivad ATV-d ja karakatitsad. Kõik see on kokku toodud järvele, kus me muidu ujumas käime. Hull. Täiesti hull!

Kohalikud toidud.

Lihtsad, ent viivad keele alla. Juba vaid lõhnad ajavad hulluks. Ma arvan, et ma ei valeta kui ütlen, et ma ei ole elus varem päris uhhaad söönud. Päris uhhaad. Mitte kalaseljankat. See oli vist kõige maitsvama supp, mida ma elus söönud olen. Kuulsin nii siit-sealt teisteltki külastajatelt, et vat oli see alles üks õige supp. Ma ei taha sellega öelda, et mujal puhvetites head kraami ei pakutud (nägin piltidelt, et pakuti! “sorimaripudrust” nagu tädi Helju seda kutsus vähkideni!) ma pean silmas seda, et see supp maitseski jumalikult. Arvate, et ma liialdan? Tulge proovige järgmisel aastal ise järele. Ja andke mulle ka teada, kas jäite minuga nõusse?

Veelgi sürreaalsemad kogemused.

Herlingul on läbi aastate olnud kombeks meile üllatusi pakkuda. Küll on meid Mesi spaas äratanud rebane, küll on valmis olnud uued paadisviidid, küll on põõsast välja hüpanud hobused, aga seekord oli ta meile vau-efekti pakkumiseks lausa presidendi kohale kutsunud. Okei, okei…president külastas puhveteid ikka omal algatusel ja meile vau-efekti pakkumine ilmselgelt ei olnud eesmärk, aga kas ei ole äge mõelda, et elame riigis, kus president koos abikaasaga tuleb ilma turvameeste ja igasugu tseremooniata lihtsalt üht öörestorani külastama, räägib inimestega juttu nagu oleks täiesti tavaline inimene (aga ongi ju?) ja soovi korral võid teda kasvõi kallistada. Äge. Lillehammeris kätlesin presidendiprouaga. Peipsi ääres kohtun presidendiga. Sürreaalne. Ja veelgi sürreaalsem, et kui ma lõkkest, kalasupist, uiskudest, järvejääst suudan saada nii mõnegi #instagramable kaadri, siis vot presidendist suudan ma tabada vaid sellised kaadrid.

Kas ma sellest üldse hakkan rääkima, et jäin hätta Be Real äpi kasutamisega? No andsid mulle tüdrukud telefonid pihku, et kas ma saan mõlema telefoniga pilti teha kui president pirukat ostab. Issand, muidugi saan. Kust mina oskasin aimata, et ma ei pea tegema tavalist pilti, vaid pean pildi tegemiseks kasutama mingit moodsat äppi? Võimalus on, et tegin presidendiga pildi asemel hoopis endast selfie ja saatsin selle tüdrukute sõpradele.

Nojah. Aga sõbrannaga sain pildile. Nagu ta tabavalt ütles, et tuleb jäädvustada. Sest kes see muidu usub, et kohtusime. Ma isegi ei mäleta, millal ma Heilyga viimati kohtusin. Elab siis teine Tallinnast nii kaugel.

Seltskond.

See on nüüd see koht, mida tõesti ei anna sõnadesse panna. Seltskond, kes meil jääl koos oli, oli sõnaseletamatult pöörane. Ikka heas mõttes. Mitte ainult pererahvas, vaid nende sõbrad, tuttavad, puhveti külastajad…Selline ühise veregrupiga punt hulle inimesi. Ja ehk ka põhjus, miks kaheksa+ tundi tuules ja külmas ei olnud kokkuvõttes mingi väljakutse, vaid metsikult äge kogemus, mida kordaks iga kell uuesti.

Ah et te ei usu, et ma teeks seda uuesti? Noh me olime juba järgmisel hommikul uuesti jääl tagasi. Seekord oli väljas päike. Noorperemees Markuse sünnipäeva auks. Hipphipphurra veelkord ja aitäh võimaluse eest nii ägedal sünnipäeval osaleda.

Mesi tare on meie perele ammu hinge pugenud. Nüüd puges Pöörane TäiskuuÖÖsööming ka.

Uute pööraste kohtumisteni!