Nagu te ilmselt aru olete saanud, siis olen ma natuke vana aja inimene, kasvanud sel ajal kui öeldi, et kui poiss patsist tirib, siis sa meeldid talle. Täna saan ma muidugi aru, et see on täiesti jabur, kuidas meile maast madalast sisendatakse, et poiste/meeste nõmeda käitumise taga on justkui meeldimine, mitte lihtsalt kiusamine või s..apeaks olemine, aga see arusaamine on tulnud aja peale. Tänu lapsevanemaks olemisele. Ida muredele.
Ma olen mõistnud, et see, mida mina 41-aastaselt ei pea kiusamiseks, sest mul on elukogemust ja paks nahk, ei ole Ida jaoks kiusamine. Või kellegi teise jaoks. Me oleme kiusamisest palju rääkinud. Ühest ja teisest vaatenurgast ja mulle on alati tundunud, et meil ei ole sellega probleemi. Kui siis vaid Ida ülitundlikuse ja minu mittetundlikusega.
Ma ütlen ainult “Klassi” kohta – minu arvates ei ole. Kui “Klass” välja tuli, oli mu poeg 9 (või10), kuni mina mõtlesin, kas vaadata seda temaga koos või mitte, oli ta juba koos seitse aastat vanema onupojaga selle ära vaadanud ja ei näinud m akülll, et midagi kahju sellest oleks sündinud. Paneb mõtlema ja saab arutada.
Ma ise mōtlesin sama, et kui koos vaadata, siis peaks ju saama selgitada, arutada ja peaks mōtlema küll panema
See on küll kummaline: “oleme SUNNITUD kaasama KiVa tiimi”. Ootuspärane oleks, et see tiim, kui see kord koolis juba olemas on, tegelebki kogu aeg sedasorti küsimustega, ennetavalt juba. Aga ka tagantjärele ei tohiks see kõlada kui karistus, aga praegusel juhul tõesti just nii kõlab.
Ausalt mind ka see sōnakasutus häirib väga, see tekitab minus küsimusi ja segadust
Kui ma ise laps olin, siis juhtus, et ma kiusasin teisi. Ma olin ülekaaluline laps, keda ennast narriti läbi aastate, ja sel hetkel, kui ma ütlesin halvasti endast veel paksemale, sain end 2 minutit paremini tunda. Mingis olukorras ilmselt kiusasin ja halvustasin veel kedagi, sest see lasi mul ennast paremaks pidada. Vajasin ma seda tunnet ilmselt sellepärast, et ma ei hinnanud ennast sellisena, nagu olin, ma olin ebakindel. Aga teise mõttena – ma pole tegelikult kindel, kas kõike üldse saab kodus korda teha. Põhilised väärtushinnangud saab laps kodust jah, aga 9 on tegelikult juba selline vanus, kus ema jutt muutub juraks hetkel, kui klassi iidol suu lahti teeb ja muud väidab. Jällegi, vaid väga enesekindel laps suudaks enda väärtused maksma panna. Oma lapsele püüdsin omal ajal selgitada, et lugu peetakse neist ja sõber tahetakse olla sellega, kes oma peaga otsuseid teevad, ma ei tea, kas tal oli sellest kasu.
Jaa, see vist kahjuks on tōesti nii, et ema jutt muutub juraks kui BFF voi keegi nö liider midagi muud ütleb. Aga ausalt ma olen mitu päeva mōelnud, mida siis teha, Marek on samal ajal teemaks vōtnud seda kui ma reisil… kōik tundub olevat selge ja loogiline nii nagu ka varem, aga ma ju jälle ei tea, kas ja kauaks ning keda siis lōpuks uskuda:(
Mu üheksase koolis mitte ainult ei kaasata KiVa tiimi kohe, vaid tehakse lastele kiusamise kohta KiVa tunde, kus nad mängivad kiusaja, kiusatava ja pealtvaataja-appimineja rolle.
Äkki peaks Ida koolile ja õpsidele hoopis KiVa koolituse tegema, et nad poindile pihta saaks?
Mulle tunduks ka loogiline, et KiVa on just nii kaasatud nagu sa kirjeldad.