Ma kipun sõna „vihkama“ päris palju kasutama. Ma vihkan kui sajab lörtsi. Ma vihkan kui ma ei saa magada. Ma vihkan kui pean ootama. Ma vihkan kui juuksed on elektrit täis. Ma vihkan kui kaal ei lange. Ma vihkan poolikut remonti. Ma vihkan kui ma ei leia hommikul sokke. Ma vihkan kui ma hilinen. Ma vihkan kui ma ei leia oma toavõtmeid. Ma vihkan paljusid asju. Nagu Salme Reegi tegelaskuju “Kummaline Missis Savage” telelavastusest, kes vihkas kõike lambipirnidest kingadeni.
Tegelikult ma muidugi ei vihka neid ülatoodud asju. Need lihtsalt ei meeldi mulle ja/või ärritavad mind. Vihkamine on nii tugev emotsioon, et ma päriselt vist kasutan seda vaid ühe (inimese) kontekstis. Olen seda teinud kirglikult ja aastaid. Vihanud.
“Sinu mõte ja emotsioon loovad paratamatult sinu homse rikkuse”. Täitsa toimib see ütlus.
Vihkamine vaid nõrgestab vihkajat,see keda vihatakse,temal täitsa suva sellest.
See mind panigi mōtlema, et tal ju p***ui 🤷♀️
Ei, ei, ei! Kummaline missis Savage nägi absoluutselt kõiges head. Vihkaja oli Salme Reegi kehastatud tegelane.
Issand muidugi, aitäh et parandasid. Vat kui pole ammu (üht lemmiklavastust) näinud. Salme Reek oli seal geniaalne ja Ines Aru samuti