Mulle tundub, et mõnikord me unustame ära, et kõik inimesed ei ole ühesugused. Meile meeldivad erinevad asjad, me kardame erinevaid asju, kõikide hirmude taga ei ole ka alati sügava jälje jätnud lapsepõlvetrauma. Mitte et ma oleks ekspert, aga mulle tundub, et mõned hirmud võivad olla ka irratsionaalsed.
Mina kartsin lapsena, et voodi alt tuleb koll, kes mind varbast näpistab, pimedas toas hüppasin kiiresti voodisse, et koll mu varbaid kätte ei saaks. Käsi südamel, ükski koll ei ole mind lapsepõlves varbast näpistanud, aga mõnikord ma siiani pimedas toas kiirustan voodisse, sest aga mis siis kui seal voodi all on ikkagi koll ja ta tahab mind varbast näpistada.
Täitsa õige jutt.
Minul oli koolist,kinost või diskolt tulles 3 km.koduni ja osa teest oli metsaga ümbritsetud. Alati tulin ma sealt läbi valjusti lauldes.
Samas on äike see,mida kardan siiani.
Jaa, äikest kardan ka. Kui rase olin, olin ükskord äikesega üksinda kodus, magasin wc põrandal, sest see on ainus ruum, kus pole aknaid.
Otsest pôhjust pole karta, midagi pole õnneks juhtunud, aga ikka kardan. Ei lähe ju psühholoogi juurde selle hirmuga.
Ma muide kardan lausa pööraselt tuvisid, aga ka kanasid. Kukkesid kusjuures mitte, kuigi meil kunagi suvituskohas oli üüber kuri kukk.
Kohutavalt kardan suure asja kõrval ujuda. Suur kivi vee all näiteks. Ja ma ei kujuta ette, mis oleks, kui peaksin laeva kõrval ujuma.
vahel kardan vaime (kummitusi), et ärkan keset ööd ja keegi seisab kuskil toas või voodi kõrval.
Mul toimib hirmu vastu samuti kas ümisemine või laulmine. Või siis kõndimine.
Huvitav jah et see ümisemine voi laulmine aitab. Nii kummituste kui võibolla ka tuvide vastu.
Kusjuures ma ka lindudest enim kardan just tuvisid. Itaalias ei ole mul lihtne Peetruse platsil ja Veneetsias🤣
Home Alone NY edition peaks siis ka totaalne õudukas olema 😀
Hahhaaa, jah teoreetiliselt tõesti🤣