Meil oli vanasti selline detsembritraditsioon, et kõik, mis sai p…e minna ka läks. Mitte et me ise teadlikult oleks midagi teinud selleks, aga kuidagi alati oli aasta lõpp selline, et detsembrikuus ei julgenud hingata ka, tahtmine oli see kuu kuidagi vahele jätta, minema minna ja ärgata üles ning loota, et see kõik oli üks õudusunenägu.Ja siis läks see detsembrineedus üle.

Täitsa mõnus ja rahulik oli aastaid. Aga nüüd on see jõuluneeduse tõbras tagasi ja ma ei tea hetkel, keda/mida ma kõige rohkem vihkan – endisi naisi, kohtutäitureid või seda blogi. Üks pluss selle jõuluneeduse juures ikka on – eelmine viha läks üle, no mida ma olen vihane kui olen nii vaene, et pole mõtet isegi üürikortereid vaadata.