Ei. Ma ei hakka rääkima BSH-i muinasjutu muinasjututust lõpust. Mind ei saaks see veel vähem huvitada. Üldse imestan, et see nii paljudele inimestele korda läks. Minu arvates on sellised tõsielusarjad juba eos läbikukkunud ja selle vähese põhjal, mida ma nägin, ei olnud seegi saade erand. Edasised vestlused, intervjuud, paljastused ja kättemaks Eesti realityte suurim läbikukkumine. Aga noh – tsirkust ja leiba!
Naise vihast (üleüldiselt) saan ma aga aru. Ma olen ise selline, et kui vihastan, siis vihastan nii tugevalt, et silmanägemise võtab ära. Ja sel nädalavahetusel ma nii ka vihastasin. Aga isegi siis ei hakka ma oma poolprivaatses blogis detailselt kirjutama, miks. Samas teine kisub enda ja oma kolm kuud kestnud muinasjutulise suhte avalikkuse ees alasti. Maitseasi. Aga mida teha siis kui emotsinaalselt ülesköetud naise viha lahtuda ei taha? Kas analüüsida vaikselt oma peas? Või ikkagi kirjutada oma tunded välja selles poolprivaatses blogis? Teades, et kui teen viimast, siis kindlasti leidub inimesi, kes saavad hambusse närimata kondi ning võimaluse oma heatahtlikku nõu anda. Ma ei taha nõu. Ma tahan ventileerida. Jälle.