Seda üleskutset võib vist igal aastal kuulda, kuid mulle tundub, et see on kõigest lausekõlks. Leidsin end sellelt mõttelt täna hommikul kui kuulasin üht raadioprogrammi, kus räägiti samal teemal ja soovitati teha enda tehtud kingitusi, kasvõi enda tehtud piparkoogitaignast piparkooke, kuid mulle see üleskutse veenvalt ei mõjunud. Ma ei tea, miks, aga mul oli tunne, et nagu mikrofon kinni pandi hakkas saatekülaline itsitama ja rääkima sellest, kuidas ta tegelikult kavatseb oma elukaaslasele kinkida uue motika (suvaline näide).
Iga kord kui sel teemal rääkitakse, et lastel (st lastevanematel) on nii erinevad võimalused, et ärge tehke oma lastele kalleid kingitusi, on kusagil grupp inimesi, kes ütleb, et issand, ega mina ega minu lapsed ei ole süüdi, et Ukrainas sõda on, või et miks mina pean häbenema, et mul võimalused on või kas maailmal hakkab parem kui ma ka oma lapsele keedumuna jõuluks kingin. Alati läheb see kaitsegrupp äärmusesse. Ja ma ei räägi siin tegelikult mingitest miljonäridest, mulle tundub, et sellised õigustajad on pigem wannabe´d ja näitajad. Need, kelle jaoks on oluline, mida teised arvavad ja hoidku jumal selle eest, kui ma ei näita, et saan oma lapsele xbox/playstation/iphone´i kinkida jõuludeks. Võite mürki võtta, et kusagil võtab sellest viimasest lausest keegi kinni ja jagab jõulude ajal rõõmsaid pilte 6meetriste jõulukinkidega ning pildi pealkirjaks on pandud “ilmselt siis ka wannabe, aga mis teha kui tahan oma lastele vaid parimat pakkuda”.