Seda üleskutset võib vist igal aastal kuulda, kuid mulle tundub, et see on kõigest lausekõlks. Leidsin end sellelt mõttelt täna hommikul kui kuulasin üht raadioprogrammi, kus räägiti samal teemal ja soovitati teha enda tehtud kingitusi, kasvõi enda tehtud piparkoogitaignast piparkooke, kuid mulle see üleskutse veenvalt ei mõjunud. Ma ei tea, miks, aga mul oli tunne, et nagu mikrofon kinni pandi hakkas saatekülaline itsitama ja rääkima sellest, kuidas ta tegelikult kavatseb oma elukaaslasele kinkida uue motika (suvaline näide).
Iga kord kui sel teemal rääkitakse, et lastel (st lastevanematel) on nii erinevad võimalused, et ärge tehke oma lastele kalleid kingitusi, on kusagil grupp inimesi, kes ütleb, et issand, ega mina ega minu lapsed ei ole süüdi, et Ukrainas sõda on, või et miks mina pean häbenema, et mul võimalused on või kas maailmal hakkab parem kui ma ka oma lapsele keedumuna jõuluks kingin. Alati läheb see kaitsegrupp äärmusesse. Ja ma ei räägi siin tegelikult mingitest miljonäridest, mulle tundub, et sellised õigustajad on pigem wannabe´d ja näitajad. Need, kelle jaoks on oluline, mida teised arvavad ja hoidku jumal selle eest, kui ma ei näita, et saan oma lapsele xbox/playstation/iphone´i kinkida jõuludeks. Võite mürki võtta, et kusagil võtab sellest viimasest lausest keegi kinni ja jagab jõulude ajal rõõmsaid pilte 6meetriste jõulukinkidega ning pildi pealkirjaks on pandud “ilmselt siis ka wannabe, aga mis teha kui tahan oma lastele vaid parimat pakkuda”.
Üldse võiks selle lõputu kingituste tegemisega veidi tagasi tõmmata. Ka nende isetehtud odavatega – no mis on inimestel minu poolt koledasti valmistatud käsitööesemega teha (mitte, et ma neid valmistaksin). Kui üldse kinkida, siis palun – elamusi, koos veedetud aega, kino, teatrit, kasvõi reis (kuigi reisimine on overrated) jnejne. Isegi lapsi võiks õpetada, et kingitus pole kõige tähtsam (practice what you preach muidugi, sest räägib inimene, kes karenlikust nõmedusest oma poja lapsena lõputute kinkidega üle kuhjas, sest mulle tundus, et nii on jube äge ja ma saan seda endale lubada (peksa tahaks anda praegu 20 aastat nooremale endale, olid ikka nõme Karen küll, kuigi jah, sain ka omad vitsad kätte), aga paistab, et pöördumatut kahju mul ei õnnestunud teha ja praegu on tegu tüübiga, kes oskab majandada kordi paremini, kui mina tema eas ja ka oma praeguses eas (just lükkas tagasi kingi, mis ma talle eelseisvaks veerandsajandaks sünnipäevaks pakkusin, a propos, ei olnud asi). Ja paistab, et ikka on alles komme teha kalleid kinke järelmaksuga või tarbimislaenu eest. Püha püss, tuleme ometi mõistusele, inimesed. Pärast lakutakse aasta otsa jõulukinkide löödud haavu ja nurisetakse, et kõik on nii kallis (on küll, muidu, jah).
Jah, just seda ma silmas peangi, et tagasi tuleks tõmmata, mu meelest läheb aastast aastasse hullemaks ja tõesti järelmaksude ja laenudega tehakse kinke, sest on ju jõulud. Samuti olen ühel nõul, et ka neid suvalisi kehvasti tehtud käsitööasju pole vaja, sest midagi ju peab tegema ja kõik pushivad, et tehke ise. Mkm, kui ei oska, siis ei tee.
Olen igati seda meelt, et võiksime propageerida rohkem elamuste kinkimist, koosveedetud aega, aga sain juba pähe, et mida ma manitsen, teevad need kes tahavad ja mida ja mis õnnelikuks teeb saajat, nii et hoian moka maas oma kinkidevastuolemisega:)
Ju inimesed teevad ikka mida tahavad ja kui kellegi eluunistus on tarbimislaenu eest lapsed üle kullata, siis lasku käia. Aga samavõrd on ju meiesugustel õigus lamiseda, et tõmbaks tagasi ja tundub nõme. Sest arvamusvabadus :-).
ja ma ei ole kusjuures otseselt üldse kinkide tegemise vastu, tegelikult on tore kinke saada ju ka, aga mulle käib vastu see jõulude (ja tegelikult kõikide pühade) kommertslikkus, kõik keerleb vaid asjade ümber. Tean, et on inimesi, kellele meeldib kinke teha ja nad tõesti terve aasta vältel ostavad kinke kokku, et oleks kulud hajutatud ja see on mu meelest okei, mitte et võtan laenu või kõik säästud tõmban sirgeks detsembris.
Minu meelest on see kallite kinkide teema valusalt üleval pigem lasteadades ja koolides tehtavate kinigtuste puhul, see, mida keegi kodus teeb, on igaühe oma asi. Aga jah, ma olen ise ka pidurit tõmmanud, kui mõni aktivist tahtis lapse kingituse ülempiiriks lasteaias umbes 30 eurot panna ja teha suuri kinke ka kasvatajatele.
Pluss kui iga lapsevanem teeb ise lapsele lasteaia peo jaoks kingi ja toob kuuse alla, leidub alati keegi, kes peab iga hinna eest teisi vanemaid üle trumpama ja oma lapse paki sisse mingeid ekstraid panema, mida teistel ei ole, kuigi kasvatajad on spetsiaalselt palunud seda kõvatamismängu mitte teha.
Mhm, täiesti nõus. Meil eelmise aastal oli ka korraks teema, et igauks toob ise kingi. See langes ära, aga jäi, et iga vanem kingib x summa eest lauamängu, mis minu hinnangul läks ka ikka lappama pisut. Õnneks sel aastal jouti kokkuleppele, et kõik saavad Apollo kinkekaardid.
Ma võib olla oma postitust sônastasin tibake valesti, ma ei taha kellegi rahakottides sobrada, kodus tehku tôesti koik, mida tahavad laias laastus. Probleem ongi mu meelest selles kui see kôvatamine kinkidega kodust väljapoole jôuab, pigem peaks ôpetama, et see pole viisakas (ja ei kehti vaid lastele, pigem ka teatud tüüpi täiskasvanutele)