Mul on ausalt jõud ja mõistus otsas, sest ma enam ei oska mõista, milles probleem on, millest see tingitud on ja kuidas seda lahendada. Minu meelest oleme me kõik psühholoogid, teraapiad läbi teinud, me oleme kakelnud, arutanud, kokku leppinud, seletanud, aga tegelikult ei muutu mitte midagi.
Ja käsi südamel reede öösel kui me olime ära tülitsenud tundsin ma, et mina enam ei jaksa ja ma kolin ära. Mitte et ma arvaks, et see ka oleks lahendus, aga vähemalt siis jäävad need draamad ära. Ma ei talu neid draamasid enam, aga ma ei oska teha enam midagi, et neid ei oleks. Muidugi on lihtne öelda, et püüa jääda rahulikuks ja leidke põhjused, aga ma just kirjutasin, et me oleme sellega tegelenud, kuid lõpuks hakkab süütenöör lühikeseks jääma.
Kas te kunagi olete terapeudi juures ka kolmekesi käinud. Et igaüks avaks seal ennast teise kuuldes, ks Ida, kes on kûll laps sga käirub salakavalalt, kuidagi katki olete te kõik…
Sry kui mu vastus nähvavana tuleb, aga me oleme kainud kolmekesi, kahekesi, siin ja seal ja mujal, olen seda siin blogis ka 627281 jaganud.
Saan aru, et kõik ei loe mu blogi kogu aeg, aga ma ei kirjutaks, et môistus otsas kui me EI OLEKS kainud pereteraapias kolmekesi.
Tahaks lohutada, et küll läheb mööda. Samas tean hästi seda tunnet, et vihastad lapse peale nii et silme eest must. No pagan, miks ei võiks see laps “toimida” nagu üks normaalne laps!
Kerge soovitada on, et võtke draamat vähemaks ja hoidke lahutuse teema sellest teemast eemal. Mul endal sellised lapsed, kelle puhul suure survega ei saavuta midagi, peale karjumise ja katkised närvid endal. Tean ka seda tunnet, et tundub, et head lahendust ei olegi ja kõik on nii must, nii must. Mõnikord õnnestub sellises olukorras fookust sellele saada, mis tegelikult on hästi. Aga mitte alati. Keeruline teema, aga mina ei oskakski midagi muud teha sellises draamas, kui endale öelda, et on nagu on, ma ei saagi praegu seda probleemi lahendada. Teen parem midagi toredat, et enam meeleolu tõsta. Ja äkki on mingi muu võimalus, et teile Marekiga lapsevaba aega võimaldada?
…ainult et sellist asja nagu “normaalne laps” pole üldse olemaski, lapsed pole standardtoode.
Oi kuidas ma targutaks kui mul oleks ainult üks laps. Olin ise 12a noorem ja algusest peale range ja laps ise ideaalse arenguga. Ja siis elu õpetas.
Nüüd ei saa kuidagi oma 2a ise magama ja tal perioodid kus lihtsalt ei magagi öösel. Kohe 6ne on väga õrna psüühikaga ja samuti oli raske teda oma tuppa magama saada.
Enda jaoks olen aru saanud, et korteris elades oligi lapsel turvaliselt oma väikeses toas magada. Majja kolides said tüdrukud küll vinged suured toad aga need öösel vist hirmutavamad.
Suurema tüdrukuga töötab, et kui öösel üleval siis järgmine päev youtube ei saa. Kas Idaga mõni preemia ei töötaks kui mingi perioodi oma toas magab?
Aga seda lahkuminekutunnet mõistan väga hästi. Alati kui lastega hull periood tundub, et eraldi elades saaks vähemalt üle nädala rahu ja oma aega.
Esmalt pai! Targutame ei hakka, tean väga hästi, kuidas ka ühe lapsega nii närvid kui kannatus otsa võivad lõppeda (ja pubeka-aeg on teil veel ees :P).
AGA, siiski, äkki saab mõne ohukoha füüsiliselt elimineerida? Mulle jäi mulje, et kardad hetke, kui “Ida paneb garderoobis jopet selga”? Miks? Sest ta paneb jope selga ja kõnnib minema? Kui viimane, siis kas seda ohtu füüsiliselt kõrvaldada ei anna? Tuleohutuse seisukohalt muidugi maailmapaha mõte, aga nt ustele lisaks ainult võtmega avatavad lukud ja võti õhtuti Ida käeulatusest välja? Kas see äkki annaks teile võimaluse draamatsemist rahuliku südamega ignoda (olgem ausad, draama taustal ei vaata te mingit filmi ja draamatseva lapsega ühtki mõistlikku juttu ka ei räägi, sama hästi võite üles magamistuppa ära minna – kui teate, et lapsel all turvaline)?
Ja kui üks triggerdaja on muuhulgas ka diivan, siis – ruumi teil vist jagub – soetage enda ja Mareki jaoks kaks suurt mugavat tugi- või kott-tooli ja printsess nihelegu diivanil palju kulub? 😛 Kui heli ei sobi, siis pane kõrvatropid käepärasesse kohta ja paku sobival hetkel? :P.
Jõudu!
Korrektne soovitus on kindlasti, et mingil juhul ei tohi lapse peale panna koormat, et tema vastutusel on vanemate lahkuminek. Samas, kui kõik on juba proovitud ja objektiivset põhjust pole, miks ta peaks ennast kodus halvasti tundma, siis võibolla selline reality check on isegi omal kohal. Eriti kui see võibki varsti reaalsus olla.
Kas ta ise kasvõi tagantjärgi ei suuda selgitada, miks ta tüli kisub, mis tunne tal sel hetkel on ja mis ajendab?
Ma saan sellest väga hästi aru, et pingelisel hetkel on kõige lihtsam pöörduda ainsa teise täiskasvanu vastu, et miks kurat tema ei tee seda, teist ja kolmandat. Sest ta lihtsalt on ainuke, kes on käepärast, et oma frustratsiooni suunata. Kuidagi peaks saama nö ühele poole rindejoont.
Pole muidugi lihtne leida head psühholoogi lapsega tegelemiseks, aga näib küll, et ennekõike oleks just Idal vaja kedagi, kes aitaks selgusele jõuda selles, miks nii suur laps oma toas magada ei soovi, miks ema-isa kahekesiolemist hästi ei talu jmt. Hea psühholoog suudaks ehk selle kõik tükkideks lahti võtta ja siis uuesti kokku panna, aga annan endale täiesti aru, et head spetsialisti pole üldse lihtne leida, keskpärasega ei pruugi aga miski paremaks minna. Keeruline seis – aga ikka kannatust sooviksin, sest ega lahkuminek midagi lapse jaoks ju lahenda, pigem teeb hullemaks.
Olen nõus, et ilmselt on kõige olulisem leida hea spetsialist, kes aitaks just tal endal aru saada, millest see ärevus ja miks, eks me püüame leida midagi, sest ilmselt on õigus, et lahkuminek oleks veel hoopis šokk ja ei aitaks probleemi lahendada, me kõik jookseks vaid (korraks) probleemi eest ära.
Mina kasvasin lapsena, kes kartis terve oma lapsepõlve, et ema ja isa lähevad lahku. Hammusta pigem huuled veriseks kui ähvarda sellise asjaga. Päriselt ka.
Minu lapsel oli raske puberteet, suht sassi läks peast 13-aastaselt. Ilmselt mu senise elu kõige raskem aeg. Aga me valisime tee, et me suhtume kõikidesse tema tujudesse rahulikult, väljendame talle endiselt ainult hoolivust ja armastust, ükskõik kui halvasti ta meiega ei käituks. Kohati oli see pööraselt raske, aga võtsin seisukoha, et mina kui täiskasvanu suudan seda. Mis sellest, et paar aastat enda elu põhimõtteliselt ei eksisteerinud. Rõõmu leidsin pisiasjadest, sest mu maailm piirnes tol ajal ainult nendega. Ühtegi karistust me ei rakendanud, sest karistused ei toimi. Laps ei hakka paremini käituma mitte sellepärast, et ta sai tänu karistusele aru, et tegi valesti, vaid ainult hüve kaotamise hirmule ja see pole õige. Lisaks oli mu laps nii kange, et mistahes piirangute või karistuste peale ta oleks kodust lihtsalt ära jooksnud. Ega me ju ei teadnud, kas valitud tee viib sihile, oli palju kõhklusi. Aga viis. Täna on ülimõistlik ja tore 16-aastane. Ja usun, et aitas see, et ta ei pidanud kordagi kahtlema selles, et pere ja kodu on tal alati olemas, ükskõik kui paha ta ei ole. Ma tean,et see lähenemine enamustele lapsevanemetele ei sobi, sest hakkab jutt austusest ja meie ajal jne. Aga ei huvita, sest need vanad tõed ei kehti enam uue aja lastega. Kõige olulisem on säilitada suhted oma lapsega, mitte miski muu pole oluline. Pole oluline, kellel parajasti õigus, kellele liiga tehakse. Ainult suhted!
Mina teie asemel avakski oma magamistoa uksed, vajadusel ostaks lisavoodi sinna ja pole vahet, kes seal siis magab. Hiljemalt paari aasta pärast on ta läinud sealt toast ja te näete teda vähem kui sooviksite. Teleka ees olukorra oleks lahendanud nii, et oleks öelnud Idale, et pole tore kui ta terroriseerib niiviisi, aga ta rikkus kõigil tuju ära ja lähme siis kõik koos magama. See nui neljaks me vaatame edasi on trigger.
Väga hea teraput on Katrin Alujev, aga ma ei tea, kas ta lastega tegeleb. Aga mõistab suurepäraselt pubekatega hädas vanemaid.
Jõudu, kannatlikku meelt ja see see rutem läbi kui arvata võib. Ja ei räägi vana rahu ise. Minu peremudel oli karjumine ja tülitsemine. Arvan, et lapse raske pubekaiga oli mulle proovikivi, et sellest vabaneksin. Mehega ikka vahest tõstan häält, aga lapsega pole seda enam aastaid juhtunud.
Usu või mitte, aga su kommentaar on täpselt selline, mida “rahulik” mina tunneb ja mōtleb.
Ja meil on ka Ida nii kange, et kui elaksime “viimse reliikvia” ajal, siis ta pigem laseks end Agnesena nüpeldada, aga ei murduks. (Mitte et keegi teda nii nüpeldaks, igaks juhuks ütlen). Ka ma ise olen üsna karjuvast peremudelist, siis voib olla on sul oigus, et see on omamoodi proovikivi sellest lahti saada. Siiralt, ma ei vihka midagi rohkem kui sellist tülitsemist.
Sa vabaned nende draamade küüsist, niipea kui suudad suunata oma fookuse mujale ega karda neid enam. See pole muidugi üldse lihtne, nn karjuja-perede sündroom on, et inimesed võtavad vastutuse üksteise emotsioonide eest ja sealt see draama tuleb. A la et keegi teine peab midagi tegema või mitte tegema et mina nt ei peaks endast välja minema. Tegelikult vastutab igaüks oma emotsioonide ja käitumise eest ise. Vanem ei pea tagama lapse rõõmu ega vastupidi. Ka partnerid vastastikku mitte.
Tore teooria, ma tean, ilmselt olete 100 korda kuulnud. Ma poleks iial vist oma närvisüsteemi juures (jep, seesama karjuja-pere ja teiste emotsioonide eest vastutamine) praktikasse jõudnud nende asjadega, kui poleks asunud igapäevaselt tegelema meelepraktikatega (teen joogat ja mediteerin). See on aidanud täiesti märkamatult ja väga-väga palju.
Ma täiesti mõistan Su frustratsiooni, olen ise samas kohas olnud – et minema kolimine tundub päris hea mõte. Eks neid hetki, harva küll, tekib jätkuvalt.