Sattusin vaatama seda saadet, mida Marii Karell teeb. “Laser”? “Radar”? No vahet ei ole. Üldiselt ma seda ei vaata, aga seekord oli juttu eestikeelsele õppele üleminekust ja eesti keele oskusest venekeelsetes koolides ning jäin vaatama. Ausalt pani ikka imestama, et lapsed ei oska vapsee eesti keelt. Üks õpetaja kommenteeris, et mida sa ikka tahad, kahe tunniga nädalas keelt selgeks ei õpetaja ja direktor ütles, et no nii ka ei õpeta keelt, et viskad inimese kuhugi keskkonda ja hakkab rääkima. Sõnastuses võin eksida, aga mõte jääb samaks.

Ma olin 16aastane kui mind “visati” norrakeelsesse gümnaasiumi. 11. klassi. Norra keelt ei olnud ma uneski näinud, rääkimata siis sellest, et seda oleksin veidikenegi osanud. Ai, valetan. Mulle saadeti enne Norrasse minekut norra keele õpik ja tõesti oskaskin Norra minnes kahte lauset. Jeg heter Ola. Jeg er ikke lærer. Minu nimi on Ola. Ma ei ole õpetaja. Ma ei tea, miks meile sõbrannaga just see viimane lause nii palju nalja pakkus ja meelde jäi.