Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et laupäeval helistas mulle mures emme ja küsis, mis Idaga juhtus. Vaatasin tuppa, kus Ida midagi joonistas-kleepis ja mõtlesin, et nagu midagi ei oleks tohtinud juhtunud olla. Aga tundes Ida draamageeni, siis mõtlesin, et ehk on vildikad tühjad või mõni muu samas suuruses häda juhtunud, et äkki on siis vanaemale helistanud ja kurtnud. Ei olnud.

“Ja Marekiga on ka kõik korras?” küsis emme. Vaatasin kümblustünni puhatsavat Marekit ja vastasin kah jaatavalt. No kõik tundus korras. “Aga mis siis juhtus?” küsis emme. “Ma ei tea, ütle sina mulle?” pidin ma vastu küsima.