Ilmselt olen mina ise jälle naiivne, aga kuidagi ma olin arvamisel, et kui kool on liitunud Kiusamisvaba kooli programmiga, siis mulle kui lapsevanemale tuleb seda infot kuidagi rohkem või et see on mulle kuidagi nähtavam. Võimalik, et ma mitte pole naiivne, aga lihtsalt ei ole uurinud/tähele pannud, et infot on kiusamise kohta, st kuidas seda ära hoida, ära tunda, oma panus anda, on piisavalt. Et kui huvitab, siis uuri ise rohkem.
Ma ei tea. Ega ma tõesti ei ole süvenenud.
Miks kiusatava lapse vanematega peab rääkima kiusamise põhjustest? Kiusajate omadega peaks ehk rääkima? Laps käigu või kartulikotiga, probleem ei ole selles lapses, keda kiusatakse. Probleem on ainult kiusajates! Ja kui kiusatava lapse perel ei ole võimalik neid asjaolusid muuta, siis peaks laps kiusamist edasi taluma, sest nende helbekestega ei tegele keegi, kes probleemi tekitavad?
Anna andeks, kui ma saan valesti aru su postituse sisust praegu. Minu ja sinu arusaam pahatahtlikust kiusust teatavasti erineb suuresti. Ja endise kiusatuna ma ütlen, et see mida sa ülal kirjeldad on vägagi tuttav ja laps, keda kiusatakse, ei ole milleski süüdi. Küll aga õpetajad ja lapsed-lapsevanemad, kes silmad kinni pigistavad, sest “mis ta siis on selline”. Ja kui Ida peaks juhtumisi olema üks lastest, kes tüdrukut “paksuks” hüüab…mis sa teed siis?
Mul on seda last teadmata-nägematagi väga kurb lugeda. 🙁
Jah, sa said valesti aru.
Laps EI OLE süüdi ja käigu või kartulikotiga, EI OLE OKEI kiustata ja mind teebki kurvaks, et just selline laps, kes nö kartulikotis käib on kiusatav. ma ei taha ka kommentaarides siin kirjutada, miks ma arvan, mis võivad olla põhjused, sest seda saab näha igaüks, kes ka tasulist blogi ei loe, aga mu point oli, et kui lumehelbekesed leiavad, et see on põhjus, siis ka emale saab anda vihjeid, mida võiks püüda muuta. See saaks olla kooli ja vanemate koostöö.
ma ei ole KORDAGI öelnud ega mõelnud, et las siis kiusavad “sest mis ta siis on selline”. Ma tahangi öelda, et tänapäeva ühiskond on fucked up ja mõne jaoks peame me kõik vastama teatud standardile, muidu paneme silma kinni, sest “ta ise on selline”. Ma tahtsin öelda, et mul on kurb, et ma eeldasin, et KiVa kool tegeleb probleemiga kui on sellele tähelepanu pööratud. Ja vahet ei ole, kust seda probleemi lahendama hakatakse, peaasi et hakatakse. On see siis vanematest või kiusajatest alustades. Tähtis on tulemus.
See kui Ida kutsuks kedagi paksuks on teine teema. Pigem ta just teab, et nii ei tohi kedagi kommenteerida. Kui Ida peaks olema üks kiusajatest, mis sa arvad, et ma laseks lihtsalt kiusata, sest “ah ise on ju selline”? Meil võib olla erinev arusaam kiusamisest, ses mõttes et ma olen leebem ja ei leia ka Ida puhul, et kõik “alati kiusavad” nagu ta ütles mingi hetk, aga ma näen, kus kiusatakse VAID välimuse ja võimaluste järgi ning see on minu jaoks väga suur põhimõtteline “ei”.
Sa said minust valesti aru ja võtsid mu kommentaari rünnakuna. See ei olnud nii mõeldud. Minu kogemus on, et kiusaja ja kiusajate pered ütlevad, et “aga miks ta siis on selline”. Kindlasti ei arvanud ma, et sina nii mõtled. Kirjutasin kiiruga ja mõtted ei formuleerunud soovitud kujul sõnadeks. Ma ei lugenud su postitusest välja, et Ida kiusaks või sa ise sellist käitumist heaks kiidaks. Loodan, et sa tead, et ma teist kõigist hoolin ja ei kommenteeri pahatahtlikult. Kukkus õnnetult välja. 🙁
Väga kurb kuulda, et Sul on KiVaga selline kogemus. Tõsi on see, et KiVa programm töötab vaid siis, kui seda rakendada süsteemselt ja kompleksselt. Kuid isegi siis ei ole kahjuks võimalik kiusamist päris nulli viia, sest see nähtus on äärmiselt mitmetahuline ja salakaval. Küll aga on võimalik kiusamise probleemiga teadlikult tegeleda ning selleks annab KiVa õpetajatele ja kooli töötajatele mõjusad tööriistad. Uuringutega on leitud, et KiVa programmi kiusujuhtumite lahendamise metoodika viib 98% juhtudest kiusamisolukorra lõppemise või leevenemiseni. Seda muidugi juhul, kui metoodikat rakendatakse täpselt nii, nagu selle loojad on ette pannud. Ma tahaksin väga uskuda, et koolis on selle murega tegeletud ning püütud last aidata. Kas selleks on tehtud kõik, mis võimalik, on muidugi raske öelda. Aga Sina lapsevanemana saad lapse klassikaaslast – ja tegelikult seeläbi ka oma last (sest kiusamisolukorrad mõjutavad negatiivselt ka kõrvaltvaatajaid) – aidata sellega, et sellele murele jätkuvalt tähelepanu pöörad ega aktsepteeri olukorda.
Ma loodan ka, et probleemiga on tegeletud ja kirjutasin ka kooli KiVa kontaktisikutele, et kuulsin, et last jætkuvalt kiusatakse ja et nad pööraks sellele tähelepanu. Muidugi saan ma aru, et kiusamine on keeruline ja mitmetahuline ning ehk polegi seda võimalik nulli viia, aga igatahes ma annan endast parima, et see teema vähemalt ei jääks kuhugi niisama
Tere! Mina olen Kaidi. Sotsiaalpedagoog nimetatud koolis. Olen 5 aastat seal koolis tööl olnud ja kiusamised on mulle väga südamelähedane teema. Olen loomulikult ka KiVa-tiimi liige. Kõigi nende aastate jooksul oleme suutnud oma tubli tiimiga kõik juhutmid lahendada selliselt, et ja järelvestlustel kinnitatakse, et kiusamine on lõppenud. See konkreetne juhtum jõudis KiVa-tiimi esimest korda teie saadetud kirjana. (eelmisel aastal oli see teema jõudnud klassijuhatajani ja tema sellega väga aktiivselt ka tegeles).
Nüüd kui see KiVa-tiimi jõudis, võtsin kohe selle tegelemiseks. “Ohver” ise kinnitas mulle, et talle on tõesti vahel koolis halvasti öeldnud, aga hetkel ei meenu, mis need sõnad täpselt on”. Selliselt on ka KiVa tiimil väga raske kiusajatega vestleda. Lisaks ütles ta, et selle õppeaasta jooksul on üks tüdruk öelnud talle ühel korral “paks”. Ka selle ütlejaga on vestlus läbi viidud. “Ohver” lubas, et kui järgmine kord keegi halvasti ütleb, siis tuleb annab sellest mulle esimesel võimalusel teada.
Ehk siis minu pika jutu mõte: Aitäh, et teie laps seda märkas ning et te kooli sellest teavitasite. Ja mina omalt poolt kinnitan, et kõik kiusamisjuhumid mis on jõudnud minuni, saavad ka aktiivselt tegeletud, kuni igal lapsel on koolis hea olla!
Parimate soovidega!
Tere! Aitäh selle kommentaari eest ja tänan, et tegelete. Vabandan ka, et minu postitus võis ilmselt olla ründav, aga ma tõesti tundsin korraks, et issake, midagi ei muutu. Samas saan ju aru, et pole niisama lihtne teema. Loodan siiralt, et Pipi L. saab nautida koolis käimist:)