Ühel õhtul kui Idaga magama jäime läks jutt kuidagi raha peale. Ilmselt oli jälle Idal mõni idee, kuhu raha paigutada. Püüdsin talle siis seletada, mis hetkel maailmas toimub, et kütuse hinnad on kõrged, elektrihinnad röögatud, kõik on läinud nii kalliks ja inimesed peavad hästi raha kokku hoidma, et sügisel-talvel hakkama saada. Oma suureks imestuseks tundus mulle, et Ida sai täitsa kenasti aru. Selgitasin, et seepärast ei saagi iga päev poest kommi osta, et kui tahame spaasse minna, siis tuleb kokku hoida ja saamegi minna.
Ei läinud rohkem kui päev kui läksime Idaga kuhugile ja loomulikult oli juba esimeses tanklas Idal raha taskus põletamas. Saaks vaid mingit snäkki osta. Pööritasin silmi ja ütlesin, et me ju eile alles rääkisime kokku hoidmisest. Ida vaatas mulle otsa, ütles, et aga see (mida tal vaja osta oli) maksab ju vaid euro ja pealegi on see tema raha. Vastasin, et aga kogumine algabki ju väikestest summadest, et kuidas me siis spaasse läheme ning sain vastuseks, et “ma ei räägi ju praegu sellest”. Lõin käega. Sain aru, et mu jutt oli olnud hane selga vesi.