Lühidalt öeldes? Eile õhtul nutsin.
Olin juba koju jõudnud kui Marek ja Ida tulid. “Nooh, kuidas siis esimene päev läks?” küsisid mõlemad ja nägin nende nägudest, et nad ootavad entusiastlikku “jeii, megaäge oli” vastuseks.
Lühidalt öeldes? Eile õhtul nutsin.
Olin juba koju jõudnud kui Marek ja Ida tulid. “Nooh, kuidas siis esimene päev läks?” küsisid mõlemad ja nägin nende nägudest, et nad ootavad entusiastlikku “jeii, megaäge oli” vastuseks.
Loen ja olen õnnelik. Mitte sinu, aga enda üle. Sest minu lapsed, jah 3 tükki, on suured ja iseseisvad. Aga ma mäletan seda aega. Mina autot ei juhi, mees põhimõtteliselt ei tahtnud lapsi sõidutada rohkem kui hommikul kooli. Elasime linnast väljas. Laste kool oli kodust 6-7 km kaugusel ja me mõlemad mehega töötasime linnas. Kummagi töö ei olnud selline kus pastakas saks kella pealt kukkuda. Kõik see aeg rääkisin, et kui ma ükskord suureks ja rikkaks saan, siis esimene inimene kelle oma teenistusse palkan on logistik. Aga sulle jõudu, see läheb mööda, tegelikult isegi päris kiiresti, aga seni on kohutav ja väsitav ja vahel ajab nutma.
Kusjuures ma nagu hädaldan, aga samas teangi, et möödub see aeg ja kiiresti ning saame hakkama ning piinlik oma valikute pärast hädaldada, aga siis on need murdumise hetked, kus tunnen, et appiiiiii. Praegu ilmselt ka sada uut algust ja seepärast keeruline
Vahel lihtsalt on päevi,kus kõik ärritab kergemini,läheb untsu ja kes teab,mida veel.Väike puhkepaus teeb imet.
Mul pigem kôik asjad jooksid kokku ja see ajas aju nii errorisse, et olin korraks masenduses. Tana ostsin toolt tulles päevalilli, avastasin et mu mani-pedi kôrvaltänavas, uus trenn ka varsti ja avastasin linnas tootamise vôlusid