Kas teie usute asjade kokkulangemisse?

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest kui kaks aastat tagasi tööle läksin esimesel päeval ja avastasin, et dr. Mari Laasma ilukliinik on täpselt kõrvalruumis. Ei, ma ei kuulnud Mari Laasma nime esimest korda. Ma olin kunagi ammu temaga ühes beebigrupis ja sain sealt teada, et ta on kirurg (parandage mind kui ma eksin, see oli ikkagi üheksa aastat tagasi).

Seda, et tal on ilukliinik, ma ei teadnud. Polnud põhjust teada ka, sest ma olin teise ilukliiniku klient ja rahul, milleks teisi kohti guugeldada või otsida. Ma olen mugav. Just sel põhjusel ma ka uurisin, kas Mari Laasma juures saab oma kortse sirgeks süstida. Sai. Ja nii ma mugavalt seal käima hakkasingi. Absoluutselt mitte kui mingi blogija või influencer, lihtsalt keskealine naine kõrvaltkontorist. Ei mingeid koostöid.

See sissejuhatus on siis öeldud selleks, et ei tekiks mingeid kommentaare, et omg, milline turunudusgeenius, “kogemata” avastas selle kliiniku ja teeb koostööd.

Elu läks edasi.

Ühel palaval suvepäeval istusime sõbrannaga meie terrassil ja vaatasime oma lõualotte. See ei olnud ilus vaatepilt. Guugeldasime ühe tuntud suunamudija endist lotti ja otsustasime, et meie tahame ka lotituks saada. Järgmisel päeval lugesime, et see lõikusest taastumine on ikkagi valus ja lõime põnnama. Või siis polnud me veel ilulõikuste usku. Sinnapaika see teema jäi.

Kuu aega tagasi mõtlesin ma, et peaksin ikkagi Mari Laasma juurest läbi astuma, sest varsti vahetan töökohta ja tundes mind ma ei viitsi enam siis tegeleda sellega kui mugav pole, aga et peaks ikka uurima, kas lotiga saab midagi ette võtta. “Homme,” mõtlesin ma, kuniks eile oli viimane “homme” ja enne kui töölt ära läksin, astusin läbi, et uurida, kas Mari saab mind üle vaadata. Loomulikult ei olnud teda just siis tööl. Mõtlesin, kas panna aeg konsultatsiooni või mitte. Laiskuskondiites võttis minust võimust. Ma ju tean, et ei viitsi. Eriti kui uus töökoht ja Ida huviringid ja nii edasi. “Aga kuna tal oleks aega konsultatsiooniks?” küsisin siiski. Selgus, et homme (ehk täna). Panin aja kirja.

Arvake, kas ma täna hommikul olin telefoni haaramas, et aeg tühistada? Ida oleksin kooli viinud ja hea oleks veel viimased paar päeva kodus Netflixi vaadata. Seda enam, et uus telekas ju ka;) Mingil põhjusel võtsin ma mitteminulikult end kokku ja vedasin end kohale.

Mari vaatas mu lõuga ja kaela ning ütles ausalt, et lihtsat varianti pole. Põhjused on erinevad. Hambumus, kehakaal.. “Ma mõistan sind,” ütles Mari, “selles vanuses tahaks ikka parem välja näha.” Sting! Aga ei, see ei olnud halvasti mõeldud, vaid naiselt naisele, samas vanuses naiselt naisele. “Kuidas sul kehakaaluga on?”küsis Mari diskreetselt (kuigi see on mulle näkku kirjutatud). Vastasin ausalt, et pahasti, sest stress, probleemid, antidepressandid ja jah, ka alkohol on oma töö teinud. Mul on 10+ *lisakilo. Ma olen vahepeal neist küll natuke lahti saanud, aga stress, probleemid, antidepressandid ja jah, ka alkohol…Võimalik et ka koroona ja vaktsiinid. Ma ei tea. Päästerõngas mu kõhu ümber tekkis ootamatult sel aastal. Hoolimata sellest, et ma liigun rohkem ja jälgin, mida ma söön ja joon. Minu keha oli otsustanud, et kaal, mida ta peab hoidma on 77 kilo. Ja et päästerõngas kaunistab keha. Ma ei ole sellega nõus. Ma tean kaalu, milles ma end hästi tunnen. Ja ei, ma ei aja siin taga mingit gümnaasiumiaegset kaalu, ma ei ole enam 20, ma ei aja taga ideaalsust. Aga mammi ma olla ei taha!

Ühesõnaga. Jõudsime me sinna, et kuigi ma olin Marile Instagrami kirjutanud, et kas on mingi imerohi lotieemaldamiseks ilma kaalulanguseta ja tervislike eluviisideta, siis ei ole. Või samas nagu on ka, kuid me kõik teame, et imerohud üksinda ei aita. Vaja on ka endapoolset panust. Mitte nii et tõmbad 40+ aastaselt näo aina botoxit täis, aga samal ajal oled näpud püsti ja paned pidu edasi. Ehk siis täiesti ootamatult võttis see konsultatsioon hoopis teise pöörde.

“Ma garanteerin sulle tulemused, kui sa koostööd teed,” ütles Mari. Selles mõttes koostööd, et mina annan endapoolse panuse ka ja ei jää vaid imerohtudele lootma.

“Nooooh,palju ma siis tegema pean,” küsisin ma skeptiliselt. Kui te mind tunnete, siis te ju teate, et ma ei ole kuigi sportlik.

“Alustame sellest, et me kaotame su kehast kümme kilo ja sa lubad, et liigud vähemalt 10 000 sammu ning tuled minuga talisuplema,” ütles ta.

Kaks viimast tundusid easy-peasy. Ida on niikui tahtnud kogu aeg talisuplejaks hakata ja miks peaks mina olema kehvem kui keskmine eestlane, kes meie rahvussporti harrastab. Aga oot, wait what, kuidas me selle kümme kilo siis ka veel kaotame. Et ta pidas silmas seda, et koos nende tegevustega? Nii ja naa.

Selgus, et on olemas ravim, mille toimeaine on semaglutiid (ma ei tea, kas ravimi nime tohib nö reklaamida, seepärast jätan selle mainimata, aga küsige Mari Laasma kliinikust või oma perearstilt). NB! See ei ole imeravim, aga aitab rasvumise ja ülekaalu puhul, kuigi on nö teise tüübi diabeedi raviks. Ent kui ma teile hiljem näitan oma pilte, siis saate aru, et ma ei ole siin mingi 53 kg kaaluv anorektik (hahh, nagu keegi kahtlustaks), vaid teise tüübi diabeet hiilib ligi kui ma midagi ei muuda. Ja ükski arst ei kirjuta seda ravimit välja nendele “omg, ma olen nii paks 45 kilogrammi kaaluvatele paksukestele”, seega ei pea kartma siin ka midagi ebaeetilist. Noh okei, saame mu kaalu 10 kilo kergemaks. Lott kaob ära. Mida siis veel vaja. Aga mida teha selle nahaga, mis rippuma jääb kaalukaotusel? Kahjuks minu vanuses see enam kuidagi ise ära ei kao.

Lotikonsultatsioon oli juba ühe pöörde võtnud, ma olin andnud näpu “kuradile” ehk spordientusiastist arstile, kes tõesti propageerib lisaks iluteenustele ka tervisliku eluviisi olulisust, aga nüüd tuli veel üks pööre. Jutuajamise käigus sai sellest päris koostöö. Üheksakuuline projekt “Eveliisi imeline muutumine”.

Semaglutiid aitab kaalu langetada, mina luban olla tervislikum ja Mariga kaasa minna (god knows, see saab raske olema, ma ei ole järjepidev, aga samas tahaks sama särav 40+ naine nagu Mari ise olla küll) ja lisaks teeme me mu kõhule ja kaelale Fotona Tight Sculpt protseduuride kuuri. “Oled sa päriselt ka valmis jagama seda teekonda ka teistega?” küsis Mari. Selles mõttes, et ta küsis päriselt, et ega see ei tekita minus ebamugavust näidata endast enne ja pärast fotosid ja pakkus, et võin näidata ju vaid nii palju kui mugav. Minu arvates ei oleks see aus. Ma olen päris kindel, et minu lugejad ja jälgijad on minuvanused naised, kes sama probleemiga maadlevad. Ma olen nõus kogu seda teekonda kogu oma paljastuses jagama. Enne-pildid on ikka päris koleda, ma luban teile:D Varsti jagan esimesi fotosid ja mõõte teiega.

Kuna see kõik langes asjade kokkusattumisel, juhusel tahtel, kuidas iganes seda nimetada, mulle sülle koostööna, siis kogu seda teekonda jagan ma blogis tasuta lugemisena, Instagramis loomulikult ka. Mari Laasma ilukliiniku sotsiaalmeedia kontosid (IG konto leiate siit) soovitan ka jälgima hakata, sealt saate täpsemalt teada, mida me tegema hakkame (lisaks ka muud põnevat ja kasulikku ilu ja tervise teemadel). Agve Kask hakkab minu “tightsculptija” olema (tema IG konto leiate siit). Võimalik, et lisaks oma sammudele ja talisuplusele “määrivad” nad mulle ka jõutreeningu juurde. Klõnks! Aga kõigest samm-sammult.

Hetkel kahjuks semaglutiidi süstide+tight sculpt kompleksteenust kodulehelt ei leia, see oli Mari ja tema kolleegide keskis alles (st just) kokkupanemisel, aga infot saate juba uurida, endalegi konsultatsiooni kirja panna ja noh minu pealt vaadata, kas ilma kirurgiata on minu vanuses ja vormis võimalik veel nö elu parim vorm saavutada. Ses mõttes on ju asjade kokkulangevus, et mina just praegu sealt uksest sisse astusin selle probleemiga (või noh lootsin kiiret lotieemaldust, aga siiski) ja nemad just praegu olid paketti kokku panemas? Kui see pole märk, et kõik pidi nii minema, siis mis on?

Olge siis minuga sel teekonnal kaasas ja vaadake, kas ma saan hakkama. Aga üht võib paluda? Jätke need “isshhand, milline paksmagu” kommentaarid endale (või klatšige sõbrannaga), eks?

Esimese semaglutiidi süsti tegi Ave mulle täna ära. Edasi hakkan ma neid iga nädal kodus ise tegema. Kui kõrvalmõjudest rääkida, siis tavalised pidid olema iiveldus, puhitus, ebamugavustunne kõhus. Minul hakkas peale esimest süsti pea ringi käima.

Mis oli Mareki esimene reaktsioon kui sai teada, et plaanin saledaks ja tervislikuks hakata? Vaadake Instastoryst. Ma teadsin, et ta nii reageerib.

*hea küll, 10+kilost on loetud välja 10 kilo. Paari aastaga liikus mu kaal 63 kilo pealt pea 80kg-ni. Hetkel olen 76 kilo. Mu pikkus on 168 cm. Mu käsi kirjutab pigem 10+ lisakilo kui et pea 20kg.

9 thoughts on “Kas teie usute asjade kokkulangemisse?

  1. No põnev teekond, aga 10 kg ülekaalu puhul mina küll ei riskiks ravimiga, mis sekkub ainevahetusse ja insuliini produktsiooni. Sest tasuta lõunaid ei ole olemas ja kes teab, kuidas keha käitub näiteks 10 aasta pärast. Võibolla hakkab iga suutäit rasvana säilitama, sest on sekkutud loomulikesse protsessidesse.
    Igal juhul jälgin huviga seda teekonda, aga ise ei teeks nii.

    • Mul on 10+ ülekilo ja kui näed pilte, siis saad aru, et see pole mingi “ah ma paar kilo liiga paks”. Lisaks ma olen valmis ka tervislikum olema ning see peaks olema vägagi positiivne:) eks ole näha, mis ja kuidas saab

    • Kas otseselt vajalik, seda ma ei tea, aga kasulikkusest ikka jah rääkisime ning kuna talisuplus minu jaoks oleks väga ok, siis hea meelega teen algust.
      Nt parandab rasvade ja suhkru ainevahetust ehk aitab kaasa kaalu langetamisele. Kuna üks eesmärk on ka AD kasutusest loobumine, siis talisuplus mõjub hästi vaimsele tervisele ja aitab võidelda depressiooniga. Talisuplus tekitab endorfiine ja väidetavalt on looduslik depressiooniravim.

  2. Mis kõrvaltoimetesse puutub, siis minul lõi pärast esimest süsti järgmise päeva õhtul põhja nii põhjalikult alt, et kinni jäi alles kahe päeva pärast tänu loperamiidile, miski muu ei aidanud.
    Seda konkreetset kõrvaltoimet edaspidi enam polnud, aga mädamunakrooksud kestsid edasi. Seltskonnas viibimiseks mitte just mugavaim olukord 🙂

      • Kõrvaltoimed on üsna individuaalsed. Nagu ka soovitud toimed. Näiteks mu sõbranna ei saa enam teatud asju süüa, muidu hakkab tal paha. Mina saan kõike süüa. Ja saan ka üle süüa. Kahjuks. See ravim võtab mul ära söögiisu, aga kui on näiteks seltskondlik istumine, siis õhtu otsa nokkimist see ravim mul ei takista ja nii võib kalorihulk ikkagi väga suureks minna. Või kui olen õhtuks teinud midagi väga head ja liiga suures koguses. Nii et ennast tuleb piirata teadlikult, ravim lihtsalt aitab natuke. Ja asja mõte on selles, et tuleb harjuda õigesti sööma, sest ravikuur kestab ju vaid pool aastat ja pärast seda tuleb ise, omandatud harjumuste toel, hakkama saada.
        Muide, mis depressiooni puudutab, siis eelmisel visiidil mainis mu dieediõde, et alkoholist võiks üldse loobuda. Et tema oli isiklikest kogemustest tähele pannud, et sõbrannadega veinitamine võib ju olla tujutõstev, aga järgmisel päeval toimub oluline meeleolu langus ja kokkuvõttes läheb asi hullemaks. Ei, ta ei vihjanud pohmellile. See oli tema kogemus ajast, kui ta oli ise depressiooniga kimpus. Ja soovitus minule, kes ma tõenäoliselt oleksin ammu AD-de peal, kui ma vaid oleks jaksanud arstiaja panemisega tegeleda (praegu on mu seisund oluliselt parem, tõenäoliselt vähemalt osalt tänu kaalulangusele).
        Noh, ja kaalule mõjub alkohol muidugi ka kehvasti.
        Ma loodan, et sulle jagatakse seal toitumissoovitusi ka.

  3. Mina olen seda ravimit alates juuli keskpaigast kasutanud, põhjus selles, et 4-5 kuuga lisandus ca 8 kg ja millegagi seda alla ei saanud (ei aidanud toitumiskavad, liikumine, jne). Nüüdseks olen alla saanud ca 15 kg (seda siis ca 2 kuuga), ehk siis rohkem kui juurde võtsin. Minu perearst oli seisukohal, et tasub seda ravimit proovida (kui muu ei aita kaalu alandada), kuid rõhutas, et toitumist tuleb jätkuvalt jälgida ja ka liikuda ning olen seda teinud. Minul oli üheks kõrvalmõjuks tohutu väsimus, pärast esimest süsti ei suutnud ma peale magamise järgmised päevad suurt miskit teha, nüüd on see õnneks möödanik. Edu sulle.

Leave a Reply