Uus kooliaasta ja maal elamine tekitab minus parasjagu stressi. Loomulikult loksub kõik lõpuks paika nagu ka eelmisel aastal, aga algus on ikka selline, kus ma mõtlen, et appikene, kuidas me kõik selle käima saame.
Selle olen ma välistanud, et Ida käiks Ussipesast kooli ja tagasi ise. Öelge, mis tahate, aga minu jaoks on 1,5 kilomeetrit pimeda metsa vahel käimist lapse jaoks liiga palju. Seega hommikuti ei ole muud varianti kui ma viin ta ise kooli. See on ka okei, sest kellaajad klapivad. Ma küll lootsin, et ehk pannakse buss ikka meie juurde ka käima, aga lootus olla lollide lohutus. Kolm kilomeetrit kõndimist olevat okei. Eks ta ongi, aga sõltub ilmselt asukohast. Jätkuvalt olen ma ka veendunud, et siin on karu käinud kevadel ja kui eile olid ukse taga veised, siis ei tekita sellist turvatunnet, et laseks lapsel üksinda siin jalutada.