Natuke on veider mõelda, et juba enne selle dokumentaali vaatamist teadsin ma, et tahan sellest kirjutada. Või Marju Länikust üleüldisemalt. Ma teadsin isegi, kuidas ma seda postitust alustan.
Lausega, et mulle pole Marju Länik kunagi meeldinud. Peale dokumentaali vaatamist sain ma aru, et see on puhas vale. Okei, poolvale. Ma mäletan lapsepõlvest tema vinüülplaati oma tädi magamistoas. Talle meeldis Marju Länik. Meie kodus Marju Läniku plaati ei olnud (vist?), meil mängisid Mahavoki ja Herreys´e plaadid. Vanatädil olid ka mõned plaadid. Kukerpillid, mis mulle ei meeldinud. Suveniir, mida ma üldse ei kannatanud ja Vitamiini plaat.
Ma mäletan, et kunagi osalesin ühel päris suurel üritusel, kus ta osales. No mina olin siis 20 ja kopikad, tema pidi siis olema midagi suts ala 40-ne.
Kui ta vahepeal pausi tegi ja suitsetamas käis, assaa jummel, kus tal sumises mehi ümber. Ja ta nägi siis ikka püss välja ka.
Diiva olemisega on ta minu jaoks ka alati olnud. selline, et kõigiga küll ei suhtle.
Aga samas ma mõtlen, et kas see ongi halb, et on diiva-vaibiga? Noh ei peagi kõigiga suhtlema ja endast heal arvamuse olemine ei peaks ka patt olema.
Huvitav film oli ikka mu meelest
No …ütleks nii, et endast heal arvamusel saab olla hea ja halva vaibiga.
Aga ei mina seda tema diivaks olemisele hinnangut annagi. Ma mõtlen, et ega kuulus olla pole üldse lihtne: pidevas rambivalguses ja paljud soovivad sinuga ikka paar sõna vahetada, pilti teha, midagi iganes.
Eks peabki mingid piirid panema ja veits diiva olema.
Olen täitsa nõus. Kui ma oleks kuulus ja pidevalt rambivalguses, siis ilmset oleks ka veits diiva, sest eks ei tahagi, et igaüks ja kogu aeg sind nö enda omaks peab.