Mulle nii meeldis eile vaadata neid 1.septembri postitusi sotsiaalmeedias. Kohe päris ausalt. Elevil koolijutsid, rõõmsad vanemad, astrite ja gerberate ja gladioolide kimbud, koogid (kusjuures nii mõnelgi õnneks õigesti “tere, kool” komaga kirjutatud). Ehedad ja ehtsad emotsioonid. Mulle on 1. septembri traditsioon alati meeldinud.
Ei saa öelda, et kool mulle alati meeldinud on, aga 1.september küll. Kogu oma pidulikkusega. Ja kerge pettusega, et terve kooliaasta saabki selline olema. Rõõmus ja naeratav. Aga see selleks. Mulle nii meeldib, et see traditsioon, need pildistamised ja kõik kõik 1. septembri juurde käiv. Ka see, et kui pole päevi, nädalaid varem lauda broneerinud, et koos välja sööma minna, võid väljas söömisest vaid unistada ning ka take away ooteaeg on 40 minutit kuni 1,5 tundi.
“Aga mul on üks hästi pisike nukk,” ütleb Janneke. “Pisike neegrinukk. Kas selle saab sinna sisse panna?”
“Jaa,” ütleb Jip. “Saab küll.”
Ja siis läheb nukk paadiga merele. Suures vannis. Ja paat sõidab kenasti ning neegrinukule meeldib ka nii väga paadiga sõita.
Aga siis hakkab Jip tormi mängima. Ta tekitab suuri laineid. Oi, oi, kui suuri laineid. Paat hakkab hirmsasti kõikuma.
Ja lõpuks…Oi! Paat lähebki ümber. JA vajub põhja. Ja vaene neeger koos temaga.
Jip ja Janneke, 1956. Viplala on ka sama kirjaniku kirjutatud.
Aga tore postitus taas, Eveliis!
Mulle ka meeldib kõik see, millest kirjutad. Vahel olen ise liiga väsinud, et seda kõike järgida, aga põhimõtteliselt olen sajaga nõus ja kui rohkem jõudu, siis samuti ei jäta ning ikka püüan seda ka lastesse süstida.
ilusat järgmist alanud koolitted Idalegi!
Huvitav, kas see raamat on raamatukogudes juba ära põletatud?
Ma ju ka saan aru, et maailm ja vaated ja kõik muutub, aga mu meelest minnakse ikka juba tibak üle võlli igasugu asjadega. See ei tähenda, et ma arvan, et peaks kasutama väljendeid, mis ma blogis ära tõin, aga jumala eest, ei tasu kohe hulluks ka minna
Ma olen ka vana. Täitsa nõus sinuga, kuskil tuleb ju lapsi õpetada ka piduriideid kandma, koolivorm, kui see enam-vähemgi normaalne välja näeb, on väga ok ja raamatuid ümber kirjutada ei ole vaja. Kui oli orjus, siis oli – see on ju ajaugu. Ma ka ise enam ammu “neeger” ei ütle ja ausalt öeldes võpatan seesmiselt, kui keegi ütleb “pede” – aga kui enne oli nii, siis oli nii. Näeme meie ja näevad noored arengut ja edasiminekut. Kui ma pandeemia ajal Euroopa koolis käisin korrapidajamutiks (oli muidugi ka tore ametinimetus – õue õpetaja, aga korrapidajamutt on korrapidajamutt), siis oli meil seal üks tüdruk (nii umbes 15) – iga kord kui teda nägin mõtlesin, et kas ta vanemad ÜLDSE ei vaata, mida laps selga paneb. Lühidalt kokkuvõttes – alaealine prostituut, kõik, mida oli näidata, oli ka näitamiseks välja pandud. Sinna juurde blaseerunud-ülbe ilme. Ausalt, ma kartsin teda ega kutsunud kunagi korrale, kuigi vahel oleks vaja olnnud 🙂
Jip ja Jannekest lugesime lastega risti põiki läbi ja mitmeid lugusid veel korduvalt. Siiani on see mu laste üks lemmikraamatuid ja tegelikult on need lood seal väga õpetlikud. Olen selle raamatu korduvalt läbi lugenud ja isegi ei mäleta seda nukujuttu sealt. Ei tasu tõesti hulluks minna vanade lasteraamatutega. Kõike saab ju lastele juurde seletada ja eks need raamatud ole osake ajaloost ja vanadest kommestest.