Mäletate neid naljalugusid, kus mees ütles midagi kohatut naisele ja tüli algas?
Mõnikord on mul tunne, et Marek on mees nendest naljalugudest. Ei, kaalunalju ta enam ei tee. Neid minu kulul nalju, mis tundusid alguses naljakad, ka enam mitte. Mkm, ei ole onu Heino, lihtsalt mõnikord on näide sellest, et naised ja mehed on eri planeetidelt. Nagu eile.
Siin ma olen Mareki poolt. Minumeelst on täitsa ok minna üksi, kui ülejäänud pere ei taha tulla.
Absoluutselt nõus, see on igati ok, aga asi pole ju siin tegelikult selles, et mina vôi Ida ei taha minna (viimane tahab kohe kindlasti). Ka mina ehk tahaks, sest inimesed on toredad, kuid ma ei taha tunda end kôrvalejaetuna nagu on juhtunud ja millest ka probleem alguse sai.
Minu jaoks on eraldi käimine taiesti loomulik kui teine ei taha. Nt hetkel ma môtlen, kas minna üksinda (v Idaga) homme kontserdile, sest tean, et Marek ei taha tulla.
Igatahes tagasi selle jutu juurde, siis ma oleksin oodanud KASVOI KORRAKS, et oot, miks te ei tule, ega selle parast, millest raakisime voi et SIISKI KASVÔI KORRAKS, et lahme ikka koik koos.
Mina jällegi olen sinu paadis…ma mõistan 100%, millest sa räägid.
Vähemalt ma pole päris üksi, kes tibake pettus sellises reaktsioonis 🤭
Ma olen vist ikka mees … sest kui sa ütlesid, et sa ei taha minna, kuidas ta siis saaks pakkuda, et lähme ikka kõik koos. Ja ma ei tea, kas ma ületan nüüd mingi piiri (ja kui ületan, anna mulle vastu nina), aga mina vist seletaksin üheksa-aastasele lapsele, et vahel tuleb minna magama üksi/kellegagi, kes ei ole sinu vanem ja üldse, vanemad tahavad ka vahel teiste täiskasvanutega pidutseda :-). Noh, mul on muidugi suured lapsed, võib-olla olen unustanud, kuidas see käib, samas aasta ema auhinnale kandideerisin omala ajal ikka igal aastal erinevate blunderitega :-).
Hahhaaahaaaa! Mis sa arvad MITU KORDA me oleme seda seletanud, et vahel on okei, et vanemad ka omaette istuvad ja/vôi pidutsevad? Ja mitu korda kuulnud vastust, et ok. Ja mitu korda on see üritus feilinud? Ja miks me pereteraapias käime?
Sellest oli ju pikk eraldi postitus.
Mida sina tunned ja Ida kardab.
Jällegi, olles osaliselt sama lapsena läbi elanud, mõistan täiesti.
Mina jällegi päriselt ei môista, sest pole talle pôhjust andnud hirmuks. Never pole üksinda jäetud vms…
Ma olen ka team Marek. Jutust jäi siiski mulje, et sa ei taha minna ja nii ka mehele ütlesid. Kui sa ei taha, et laps mehega kahekesi läheb, siis mees läheb üksi. Pika-aegses suhtes olevad ei mängi enam neid mänge ju, et ütlen ei, aga tegelikult ikka tahan minna.
Voib olla ma siin kirjeldasin olukorda liiga arusaamatult.
Ma ütlesin, et ma ei taha minna, sest tean, mis mind ees ootab. Minu arvates ei ole see mäng vaid pôhjendus, miks ma valin juba eos mitte minna (see ei vôrdu = ei taha üldse minna).
Aga noh ega see polegi vaidluse koht, nagu näha saavadki inimesed erinevalt aru, mina oleksin eeldanud teistsugust reaktsiooni. Nii jäi mulle mulje, et jess, vaga hea, siis saan teha täpselt seda mida tahan ja ei pea teiega arvestama 🤷♀️
Vôimalik, et ma olen ka lihtsalt keeruline ja eeldan liiga palju:)
Ilmselt ma olen Marekiga siis samalt planeedilt, sest ma juba oma kümme aastat tagasi tegin otsuse, et ma ei lähe enam kaasa lapsikute ja provotseerivate mämgudega. Sa ei taha tulla ja ütled mulle seda, fine. Mina tahan minna ja ütles Sulle, et lähen. Mis siin valesti on? Kui täiskasvanud inimene ütleb mulle kutse saabudes esimese asjana, et tema ei soovi tulla, siis ma ei hakka urgitsema, paluma, vingerdama. See on Sinu otsus ja õigus mitte tulla, täpselt nagu minu otsus ja õigus on minna. Kui Sinul on konkreetne probleem või kahtlus, siis enne kui plärtsud, räägigi see probleem välja. Siis tekib arutluse koht. Lihtsalt fakti nentida, et ma ei tule, ei ole arutluse koht. Seda ma ei tule, tasub öelda siis kui tõesti siiralt ei taha, ei viitsi, ei saa minna. Ja mitte minemine ongi tegelikult sama normaalne valik kui mitte minemine. Ma ka ei viitsi igalepoole minna. Ja see ei tähenda, et teine peaks tulema lipitsema ja manguma. See oleks päris õudne kui ta seda teeks. Niiet asi pole selles, et naised ja mehed on erinevalt planeedilt, lihtsalt erinevad inimesed on mõndadel asjades justkui erinevalt planeedilt. Soost olenemata.
Arutelu on olnud ja all good. Ma ei arva et see on lapsik mäng või provokatsioon, reaktsioon vastusele kui enne seda on olnud tulised arutelud.
Aga ega ma detailidesse ei tahagi laskuda, Mareki kalla avalikult iriseda, sest tegelikult on kõik hästi. Teatud olukordades olen ma “emotsionaalselt ülesköetud naine” ning vajan teistsugust lähenemist. Minu eripära. Hetk hiljem on asjad hingelt välja blogitud ja otsused tehtud, kes ja kus ja kuidas ja miks.
Kallis Eveliis, 100% puhtast naiselikust uudishimust (sest grammike jäi mulle ka lugu praegu segaseks) – kas Sa võiksid kirjutada kuidas see lugu oleks pidanud Sinu ja Sinu tunnete-ootuste suhtes lahenema, mida Marek oleks pidanud otsustama vms.?
Küsima, kas ei taha tulla, sest kardan, et minu jaoks pole aega või ei taha lihtsalt tulla:)