Üks ja ainus. Voronja galerii.
Iga kord nii uus. Iga kord nii huvitav. Aga samas juba nagu vana hea tuttav. Iga kord külastades tulevad mulle eelmistest külastustest mõned seigad meelde.
Üks ja ainus. Voronja galerii.
Iga kord nii uus. Iga kord nii huvitav. Aga samas juba nagu vana hea tuttav. Iga kord külastades tulevad mulle eelmistest külastustest mõned seigad meelde.
Sa oskad nii hästi kirjeldada! Jõudsin minagi lõpuks Varnjasse. Mesi Tareski sai käidud- kahjuks ma nii ägedaid tantsivaid kokkasid leti taga ei näinud???🤔😉Aga jah,kohalikud on väga mõnusad inimesed. Kuigi võõrad,aga samas nagu ammused tuttavad.
Kahjuks olid galerii ja Samovarimaja veel suletud,kui meie seal käisime.Aga kindlasti lähen järgmine aasta uuesti.
Ega ma isegi ei näinud neid kokkasid🫣 see vist oli teatud kellaaegadel vaid😀
Aga Varnja ja Sibulatee on oivalised tôesti, nii teistmoodi ja sôbralik ja ehe ja vahva ja lôbus
Ma käisin sinu soovituse järgi Lendavas Laevas söömas ja oli väga äge. Maitsev grillkrevett valmis praktiliselt meie silme all ja pärast sai katuselt nautida järvevaadet ja kunstnikepaari töid. Galeriis käisin ka ja jättis imelise mulje, Samovarimaja polnud päris meie teetass.
Ja vot mina ise ei ole ikka sinna veel sööma saanud. Seekord peaaegu saime, aga tujud, nii minu kui Ida omad, tulid vahele ja tuli jälle mõelda, et noh järgmine kord. Istusime Voronjas ja no maailma kõige ägedam koht. Samovarimaja on mu enda uus lemmik, see teejoomine ja lood samovaride ajaloost, detailid, mõnus rahu ja vaikus ning vaatan neid samovare ja mõtlen alati kui erinevalt saab üht asja teha. Mulle VÄGA meeldib. Aga ega kõikidele ei saagi meeldida kõik samad asjad:)
Jah, kui ma samovaride lugusid kuulaks ja teed jooks oleks vist teine asi, aga seda võib kunagi teha. Niisama vaadata oli pigem, et hm, creepy, nii palju samovare ja tasse üksteise seljas :-).