Lugesin ka lõpuks muinasjutulise suunamudijate abielu lahutusest ja mõtlesin, et ma olen ikka selgeltnägija. Mäletate ju küll, kuidas ma avalikult kirjutasin, mida ma sellest suhtest arvan (mitte et ma täna arvan, et seda oleks vaja olnud kirjutada) ja millise tormi see vallandas, kuid täna võin ma öelda, et ei öelnud mitte midagi valesti ning tunnen ära kui inimeste juures on ohumärke.
Võib olla te ei usu mind, aga mul on siiralt hea meel näha selle muinasjutu peategelast muinasjutust väljas, ma soovin talle edu. Vägivaldsest suhtest ei ole lihtne välja tulla, seda üldse avalikult tunnistada. Vaatasin hiljuti üht kehva Netflixi filmi “Only mine”, vaadake vaid treilerit, kas politseinik ei meenuta teile kedagi? Võib olla ma teen nüüd kõikidele seda tüüpi ilusatele meestele liiga, aga liiga palju ohumärke kohe peale vaadates.
Ma võin kõlada jõhkralt, aga ausalt, ma ei tunne kaasa inimestele, kes vägivaldsest suhtest ära ei tule. Aidata saab siiski vaid neid, kes end ise soovivad aidata ja kui esimest sammu ei tehta, leitakse pidevaid põhjendusi, miks ei saa – siis inimene on teinud oma valiku ja parata pole midagi.
Ma põhimõtteliselt olen sinuga tegelikult nõus, ka mina mõtlen, et no kuidas ometi ei tule ära ja ongi omad valikud. Aga mitmed lugejad on mulle jaganud oma lugusid ja siis isegi ma ei tunne enam et nii must ja valge on. Ühe naise lugu oli õõvastav. Aga jah, laias laastus olen nõus, et ma ise näiteks põgeneks ja ei vaataks kunagi tagasi, ei kuulaks vabandusi ega leiaks põhjuseid andestamiseks. Samas on see kõik teooria.
Raske teema igal juhul.
Ei põgeneks sa mitte kuhugi, sest selleks ajaks kui füüsiliselt vägivaldseks läheb, oled sa nii pudruks tambitud vaimselt, et sa ei saakski aru, et tema midagi valesti teeb. See on nii ilus teoreetilises olukorras, et kohe põgeneks. Sa ei oleks sel hetkel enam see sama inimene, kes sa oled tänasel päeval. Loomulikult sa põgeneks, kui selle sinu vastu, kes sa hetkel oled, käsi tõstetaks. Aga vägivaldurid alustavad ikka vaimsest töötlemisest ja kontrollimisest. Ja me voime küll ette kujutada, et näeme ohumärke ja saame aru, kahjuks see ongi vaid ettekujutus.
Ja öelda, et ei tunne kaasa nendele naistele on lühinägelik ja empaatiavõimega on ka veidi pahasti. Sinnamaani kui sa ei ole ise ühes või teises situatsioonis olnud, ei tea millest sa räàgid. Teoorias on kõik tugevad, praktikas kahjuks nii ei ole.
Tõsi, sul võib õigus olla, et praegune mina ja teoreetiline mina, kes oleks vägivaldses suhtes, on kaks erinevat inimest. Õnneks ei ole ma pidanud päriselt sellises olukorras olema, seega olengi vaid teoreetik, kuid mida rohkem kuulan lugusid, seda rohkem saan aru, et kui oled vaimselt (ja füüsiliselt) nii puruks tambitud, siis ei ole sellist jõudu.
Kaasa tundmisega on nii ja naa. Ma üldjuhul tunnen siiski kaasa, kuid olen ka nõus, et mingil hetkel annad alla ja näed, et see on inimese valik. Ja oma elu ohtu ei sea kellegi teise aitamiseks siiski
Teema on muidugi raske, aga mulle tundub, et inimesed liiguvad üha enam selles suunas, et nad pole valmis ISE oma elu eest vastutama. Loen siin juba mõnda aega üht suhteliselt mõistukõnelist blogi vägivaldsest (peamiselt vaimsest vist) suhtest väljumisest ja vast olen mina loll, mis on tõenäoline, aga mulle tundub, et hoolimata kõigest arvab naissoost blogipidaja ikka, et ta tahaks sealt nagu midagi kaasa saada, nii vaimset kui materiaalset. Kas kakskümmend + aastat kooselu, kus sind on vähemasti sõnadega maha tambitud ei räägi enda eest? Kui tüüp siiani pole muutunud, siis miks peaks nüüd lugupidamine tekkima? Olen saanud ka hulgaliselt süüdistusi privileegipimeduses (see on üldse väga popp termin), aga ma ei arva, et asjaolu, et ma pole vaimse ega füüsilise vägivallaga kokku puutunud ei ole eriline privileeg, vaid normaaln elu. Ja jõuame sinna, et kui sa ise endast lugu ei pea ja bladiblaablaa … aga see peab paika
Sitsidpatsid, sulle eelkõige 🙂
Mul on lausa hea meel, tagantjärele, et sessamas blogis olen ma nüüd pikalt blokeeritud olnud. Sest kunagi 2020 suvel lugema sattununa jäingi lõksu ja ei pääsenud kohe kuidagi välja, sest mingi empaatialaadne tunne või siis soov “total makeoverit” näha kehutas kogu aeg takka.
Aga ühel hetkel hakkasin juba ise oma mõistuses kahtlema ja ses seisus sooritan tihti süstemaatilisi sööste olukorra paranemise edendamiseks.
No ei oleks pidanud.
Aga lõppkokkuvõttes läkski hästi.
Kui nüüd teemasse minna, siis vahel ma mõtlen, et ehk aju, miski … ehk kaitse eesmärgil, ei lase inimesel omaenda vaevalist olukorda adekvaatselt hinnata, kui see inimene just parajasti jonnakalt ise ei taha või suuda oma mätta otsast alla tulla. Või siis auguservale ronida.
Ja kõrvalolijad võivad end kurnatuks tõmmelda, kasu sest eimiskit.
Lisaks kui kohati selgub, et jääb õigust ülearugi, ongi minul juhe koos.
Et kui soovid haigettegevast suhtest vabaneda, siis lase lahti neist kunagistest unistustest, mis oleksidki ju materialiseerunud üksnes teise poole materiaalse panuse tulemusel.
Siinkohal olen Kellakäoga väga nõus, et kui naine ka töölkäimisest loobub kas siis mehe soovil või muul põhjusel (ka mul on üks krooniline palgatööd jälestav nn kunstiinimene lähedalt võtta, keda juba aastaid üleval pean), siis on peaaegu võimatu äratulek juba seetõttu, et pole ju millestki elada, kui siiani selle teemaga mees või siis teine osapool tegeles.
Mina olen ka olnud vaimselt ja füüsiliselt vägivalses suhtes. Enne seda kooselu olin mina endas samuti nii raudpolt kindel, et kui mistahes mees peaks mind elus sõrmeotsaga puutuma, siis mina astuksin kohe, ma rõhutan KOHE, uksest välja.
Paraku nii ei läinud. see on nii peen värk, kuidas sind sinna lõksu kootakse, et kui sa ühel hetkel aru saad, et asi üpolegi sinus, kohe üldse nagu pole, siis selleks hetkeks toimetad tõesti juba automaatpiloodil, jaksu on ainult selleks kõige hädapärasemaks, veab, kui sellekski. Ja siis see mõte, et pead hakkama välja mõtlema, et kuhu edasi elama, kuidas rahaliselt, mis saab lastest, mis juhtuda võib, kui välja kolima hakkad, kes ind kolimisel aitab, kas pead hakkama lasteaeda, koole vahetama, lisaks emotsionaalne pool, et lõppude lõpuks on see olnud ka sinu kodu,m ida oled ajaga armastama hakanud ja kuhu panustanud.
See pole tõesti üldse lihtne.
Samas, isegi sellises olukorras olnuna, ei kujuta ette, et see lõputult kestaks. ühel hetkel ikka leiad jõu, sest lapsed kasvavad.
Kõige hullem (minu arvates), mis sellise inimesega koos elades teha saab, on mehe soovil töölt ära tulla/jääda. Sageli sellised mehed võimalusel alguse poole selleks sind ahvatlevad, et pikemas perspektiivis su üle veel suuremat kontrolli saada.