Laupäeva hommik. Kuulen alumiselt korruselt tavapärast niutsumist. Kell näitab 5.57. Peidan pea patjade alla ja keeldun Dexterile järgi andmast. Kell 6.30 ma enam ei suuda, sest ega Dexter pole rumal. Tuleb vaid piisavalt kõvasti niutsuda ja küll ma alla tulen. Ta ju teab.

Tulen alla. Teen härrale lahti terrassiukse ja keeran diivanile edasi magama. Ma keeldun nii vara laupäeval liikumast. Kolaki, viskab ka Dexter end põrandale magama. Missioon on täidetud. Ma olen alumisele korrusele kupatatud, ei saa ju nii, et olen ülemisel korrusel, kus on veel see kass ka. Mine tea, äkki magab teine veel kaisuski. Seda ei saa lubada. Kass olgu üleval. Mina all. Dexteri valvsa pilgu all.