Alustame algusest. Ma olen poole oma elust elanud Tartus. Ma olen Tartus sündinud, keskkoolis käinud, ülikoolis käinud, esimese töökoha saanud, sain 400 krooni palka ja minestasin, milline rikkus sülle langes mitte millegi tegemise eest. Ma ei mäleta küll enam täpselt, aga ma usun, et olin umbes 20-aastane kui Tallinnasse ära kolisin. Ma teadsin alati, et ei jää Tartusse elama. Mulle ei ole Tartu kunagi väga meeldinud.
Õu-õu, hoidke hobuseid. Ma ei ütle, et Tartu ei ole omamoodi armas linn. On. Mulle väga meeldib Toomemägi, kesklinn, ülikool ja …Ongi vist kõik. Aga kerime nüüd aega 20 aastat tagasi. Igapäevaselt ühes linnas elades ju ei veeda aega vaatamisväärsuste külastamisega, ikka kulged oma tavapärasel trajektooril, aga mõnikord ikka tahaks midagi teha ja näha. Tartus ei toimunud mitte midagi.
Miks seda rahulikkust alati negatiivseks peetakse? Kas närvilisus on midagi head? Minu jaoks on Tallinn veidi närvihaige linn, ilmselt mida suurem linn, seda närvilisem, kiirem, pingelisem.
Mulle meeldivad mõlemad ja ei vastanda kumbagi teineteisele. Miks peab.
Mina ei ütleks, et suurem alati on närviline. Näiteks Kopenhaagen pole sugugi närviline. Aga Tartu on minu jaoks lihtsalt igav, ses môttes, et kui ikka oled 20 ja tahad et midagi kogu aeg toimuks, siis Tartu oli ikka jube igav paik. Eks mul on omi pôhjuseid veel, miks Tartust ära tahtsin, aga see selleks.
Ega mina neid ka ei vastanda, mulle tundub, et alati justkui peab vastandama kui ütlen, et Tartu ei meeldi ja ise olen Tallinna lahedalt:)
20-selt toimus Tartus ALATI midagi! Surnuks võis end tantsida ägedatel pidudel, võis ihuüksi kõrtsi minna ja olla kindel, et mõni sõber või hea tuttav on kindlasti juba ees, võis sattuda ägedatesse kohtadesse ägedate inimestega, võis kõndida öösel üle kaarsilla kaare, võis juua päikesetõusuni katusel veini! Jne. Tudengielu täiel rinnal. Aga jah, ma olengi see veidi hipilik venindkampsunitartlane ja Tallinnas ei kohanenudki, kuigi olen seal mitmeid aastaid episoodiliselt elanud.