Eelmise aasta suvel tuli mul (ja paaril inimesel veel) mõte kirjutada üks natuke teistmoodi armastuslugu. Kirjutada üks päevikustiilis naistekas ja vaikselt hakkasin neid lugusid paberile panema. Selleks, et saaks aimu, kuidas lugu võiks inimestele meeldida jagasin EELMISE AASTA SÜGISEL sellest oma blogis ka katkendeid.
Ma ei tea, kes või kuidas või miks andis vihje ühele või teisele ajakirjanikule, aga korraga hakkasid mu postkasti potsatama küsimused, et kas kirjutan Joel Ostratist elulugu. Nagu dafaq, MIKS ma peaks? Ja edasi läks lumepall veerema, et kirjutangi ja mida kõike. Ma olin vait. Ma oleks ka praegu vait, aga ma lähen ilgelt närvi kui eile plahvatas “pommuudis”, et inimesed lähevad lahku ja kusagilt kaevati välja, et plaanisin raamatut, aga serveeritakse seda, et kirjutan seda NÜÜD ja kättemaksuks.