Armukadedusest, avameelselt hirmudest ja topeltstandarditest

Ma täpselt ei teagi, kust alustada, et see teema lappesse ei läheks ja nö makes sense ilma, et keegi ridade vahelt midagi välja loeks või jumal teab mida veel.

Alustame siis sellest, et ma olen kunagi olnud väga armukade, ma julgeks öelda haiglaselt armukade. Praeguseks saan ma aru, et see oli madalast enesehinnangust (miks see madal oli, God knows), aga tol ajal võisin ma korraldada stseeni vaid sellest kui mu peika rääkis peol mõne teise ja minu arvates väga ilusa tüdrukuga. Oleksin võinud peeglisse vaadata ja näha, et olin ise sama ilus, aga ei – seda ma ei näinud. Ma nägin vaid seda, kuidas mind kohe petetakse ja keegi minust ei hooli. Mu pisarate valamine ja stseenide korraldamine on legendaarsed.

6 thoughts on “Armukadedusest, avameelselt hirmudest ja topeltstandarditest

  1. Mu isa on olnud samuti läbi aegade suur seltskonnalõvi. Kuna ta on lõbus ja hea huumoriga ja tantsib, siis ma ütleks isegi, et alti oli peol/seltskonnas naisi, kes teda ise taga ajasid. Ta ei pidanudki suurt ise pingutama. MItte, et talle poleks tähelepanu meeldinud.
    Aga ma mäletan ka, et ma sageli pidudel passisin isa, teinekord neid naisi, sellise kurja pilguga. Mitte, et ma nagu nii palju oleks kartnud, et ta kodunt ära läheb. Aga see oli ilgelt vastik. Kui oma isa flirtis silmnähtavalt teistega ja lõbutses ja ema nagu poleks seal kõrval õieti olnudki.

    Ma ikka ütleks, et lõbus saab oma partneri kõrval seltskonnas olla kahte viisi. Nii, et see partneris ebamugavust ja paha tunnet ei tekita ja siis vastupidi.

    Sageli ikka pole nii, et kujutad ette.
    Ja lapsed pole üldse mitte nii rumald, kui neid peetakse. Nad tajuvad samamoodi, kui midagi on valesti. Lapsena lihtsalt nad ei saa aru ega oska veel enda jaoks ära seletada, mis täpselt. Aga nad reageerivad. Ja sellesse tuleks suhtuda lapsevanemana tõsiselt. Ja vajadusel ka endale otsa vaatama. Mitte, et laps reageerib üle ja on loll.

    Sa seda Marekit kogu aeg kaitsed, aga kui see, mida sa räägid ka tõeti nii on, siis ta käitub ikka väga nõmedalt.

    • Kõik muu on, mis on, aga mind ilgelt häiribki see kui lapsele öeldakse kollektiivselt, et reageerid üle. Laps tajubki asju teisiti, ei oska endale seletada ja ma mõistan ta hirmu ja reageeringut.

      Ma ei saaks öelda, et ma Marekit kogu aeg kaitsen, tal on oma vead, aga tal on oma head, lihtsalt siinkohal ma tundsin küll, et natuke üle piiri läheb meie arvelt lõbutsemine. Ja tuleks teha korrektiivid kui tahame, et samamoodi edasi liiguksime ühes taktis nagu siiani.

  2. Mina näiteks ei ole kunagi aru saanud sellest “läheme siis lahku” ütlemisest kui seda päriselt ei mõelda. Mitte, et elu nii must-valge on, aga see tundub kuidagi liiga tõsine asi, et seda tüli käigus kasutada. Samuti võib seda mingites hetkedes hirmutamiseks kasutada, et kui sa nüüd õigesti käituma ei hakka, siis…aga sinna on ilmselt minu “koer” maetud.

    • Eks igas õhku visatud lauses on ka killuke tõtt ilmselt. Päris nii ei ole ju ka, et kui sa leivapuru ära ei pühi laualt, siis lähme lahku, ikka on sellised hetked, kus mõtled, et mis oleks parem. Ja siis lepid ära ja saad aru, et selliseid sõnu ei peaks üldse pilduma, saab ka teisiti oma probleemidest rääkida ja neid lahendada.

Leave a Reply