Iga kord kui ma näen pilte sellest, kuidas inimesed jäätist nende kuumade päevadega söövad, mõtlen ma, et mis mul viga on, et mul ei ole absoluutselt jäätisegeeni. Ma ei tea, mis peaks juhtuma, et ma vabatahtlikult omaalgatuslikult läheksin poodi jäätist ostma.
Paar päeva tagasi kui veel suvi oli käisime Ida ja emmega rannas. “Oi, kus tahaks jäätst!” ohkasid mõlemad ja nii olin ma sunnitud seisma megapikas jäätisesabas, mis absoluutselt ka edasi ei liikunud. Sada korda enne oleks ma seisnud burksiputka järjekorras, aga kuumusega ei isuta mind ka rämpstoit. Ma oleks ammu loobunud järjekorras seismisest, aga Ida on jäätisehull – ta võib kilode kaupa jäätist sisse ajada endale (ja ikka olla kõhn!) ja väidetavalt käivad suvi ja jäätis käsikäes. Beats me, why.
Tunnen siirast kadedust. Kui mule jäätis ei maitseks, poleks mul mitte kunagi elus ühtegi kehakaaluprobleemi, arvan ma. Ma võiksin jäätist ka kilode kaupa süüa, kui end ei kontrolliks. Kui vahepeal LCHF-toitumist järgisin, veel lastega koos elades ja nad koolist tulles avastasid, et külmkapis on jäätist, küsisid alguses: “Haige oled või, mis sul viga on – sa olid terve päeva kodus ja kapis on IKKA VEEL jäätist.”
Noh samas ma võiks kilode kaupa krõpse süüa (õnneks ikka kaine mõistus ütleb, et väga ei tohi), nii et kasu pole kaalu mõttes ikka midagi🤪🤷♀️
Naljakas, et elus valitseb ikka tasakaal. Mind jälle nt krõpsud üldse ei isuta:)
Kui ei mõjuks kehakaalule, siis ma võiks vaid rämpstoitu süüa😂