#koostööpostitus
Mulle ei ole kunagi vaja ettekäänet Haapsallu sõitmiseks, see on jätkuvalt minu arvates Eesti üks kaunemaid linnasid, romantiline ja armas. Õnneks on see meile ka piisavalt lähedal, kõigest 53 minutit autosõitu ja nii on küllalt juhtunud, et oleme Haapsallu sõitnud lõunastama. Seekord oli nö ettekäändeks Iloni imedemaa hoovis mängitav tantsulavastus “Olen alati siin”.
Lavastus on inspireeritud Ilon Wiklandi lapsepõlvest. Värvikirevad pildid jutustavad suveidüllilisest lapsepõlvest Haapsalus. Päevadest, mis on hommikust õhtuni mängimiseks, joonistamiseks ja lõpututeks seiklusteks sõpradega. Siin on meri vaid mõne sammu kaugusel ja ujuda võib nii kaua, kuni kõht läheb tühjaks. Siis saab süüa vaarikaid, kuulata raadiot ja rääkida juttu.
Ma olen alati imetlenud seda, kuidas inimesed oskavad lugu läbi tantsukeele jutustada. Noored tantsijad tegid seda nii hästi, et etteruttavalt ütlengi, et lavastuse saab kokku võtta sõnaga “lummav”. Asukoht, muusika, kostüümid, lugu haaras nii endasse, et ma kujutasin ette, et täpselt selline lapsepõlv Haapsalus olla võiski. Ma tundsin natuke isegi kadedust, et sellised romantilised ja lihtsatest asjadest koosnevad värvilised suved ja lapsepõlv on minevik. Muidugi ma ei taha sellega öelda, et praegu ei saa lastel olla ilus lapsepõlv, kuid te ju teate mind – ma armastan sellist haapsalulikku romantikat. Lavastuses oli iga pisemgi detail läbi mõeldud ja omal kohal, nii et sai ajas tagasi rännata ja tunda, et see ongi päriselt. Nii ehe.
Ja need kostüümid. Lausa võrratud. Aga pole ka midagi imestada, et need mulle meeldisid – Kairet Moistuse lohakas elegants oli kaugelt ära tunda ja seda olen ma imetlenud juba aastaid. Uhkelt võin öelda, et endalgi üks tema kleidike kapis ja jumal hoidku, kus ma armastasin sinna juurde sobivat Ida komplekti. Mõnikord on mul küll tunne, et olen valel ajastul sündinud.
Aga elu ei ole kunagi ainult helge ja värviline. Ühel hetkel kaovad piltidelt värvid, kõik muutub mustvalgeks, jääb ainult punane. Tüdruk tunneb hirmu, kurbust, viha ja üksindust. Sõda on väga lähedal ja tüdrukul tuleb taas pakkida oma kollane kohver ning lahkuda. Päriseks.
Läbi tantsu tundsin ka mina hirmu, kurbust ja viha. Seda enam, et kuigi oleme uskunud, et ajaloo sellised hetked ei kordu, oleme me praegu just sarnase olukorra tunnistajateks. Nii nagu põgeneti II maailmasõja ajal üle mere Rootsi, jättes maha kõik, mis kodune ja tuttav, juhtub see hetkel Ukrainas. Kohati loodan ma ikka veel, et see kõik on üks halb unenägu, millest ärgata tahaks.
Võib olla ma üldistan, aga mulle tundub, et paljude noorte jaoks ongi II maailmasõda, midagi, mis toimus vaid ajalooraamatutes, mis oli kunagi ammu ja mis pole enam oluline. Selle pärast ütleksin ma, et sellised etendused võiksid lausa olla kohustuslikud – hästi lihtne moodus ajalugu selgitada ja näidata paralleele tänapäevaga. Ida üks lemmikfilme on “Seltsimees laps” ja seepärast oleme me sõja teemat päris palju talle lahti selgitanud, rääkinud, kui lähedalt see puudutas meie suguvõsa, milliste paatidega üle tormise mere põgeneti, millistes oludes elati Siberis, aga lavastus andis võimaluse jälle natuke ajalugu tutvustada. Eks see on ka minu tegemata töö, et Ilon Wiklandist Ida väga palju ei tea. See viga sai nüüd ka parandatud.
Kui te arvate nüüd, et lavastus on kuidagi tänu teemale sünge, siis see pole seda grammivõrdki. See on suvine, nagu öeldud LUMMAV ja omamoodi lootust andev, HELGE. Kõik halb möödub.
Tüdruk saab hakkama, temas on tohutult jõudu. Ilon Wikland on öelnud: “Kui kasvad niimoodi üles, et tunned, kuidas sind armastatakse, kuidas sa oled tähtis ja midagi väärt, siis saad sa sellest palju jõudu – jõudu, et olla sina ise ja saada alati hakkama. Siis oled sa alati siin.”
Ilon Wikland on alati Haapsalus. Seda armastust ja jõudu on Iloni imedemaal tunda. Võrratud tantsijad taaselustasid selle ning pakkusid pealtvaatajatele 50 minutit puhast lapsepõlveromantikat. Aitäh!
Etendust mängitakse veel
N, 14.07 kl 18.00
R, 15.07 kl 18.00
L, 16.07 kl 12.00 ja 18.00
P, 17.07 kl 12.00
Pileteid saate osta siit.